Andres Raid: Vajame oma inimõiguste kohut
Viimasel ajal on ikka ja jälle avalikkuse ette jõudnud juhtumeid, et senine praktika osutub põhiseadusega vastuolus olevaks, olgu see siis Ühisteenuste lugu või joobeekspertiiside tegemine. Palju selliseid vastuolulisi tegevusi käimas on, ei oska vist keegi öelda. Ka maksuamet on järjest kohtasju kaotanud, selle juht on aga lubanud võitlust kohtuotsuse mittetäitmise nimel, näiteks Sylvesteri asjas.
Avalikkuse tähelepanu pole kahjuks saavutanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 8.11.2007 lahend asjas Saarekallas vs Eesti Vabariik, milles leiti, et riigil puuduvad tõhusad vahendid menetluse kestvuse mõistlikkuse ja põhjendatuse üle otsustamiseks.
Mäletame hästi kuulsat Delfi seaduse eelnõu, milles oli juttu lubatu ja lubamatu vahekorrast meedias. Andmata siinkohal eelistust ühelegi tollasele seisukohale, meenub justiitsministeeriumi ametniku seisukoht: selleks, et kõrvaldada seaduse ebaselgus, on vaja pöörduda kohtupraktika poole.
See tundus kummaline toona ja tundub ka täna. Kas tõesti vajatakse veel 21. sajandil tõepoolest inimkatseid seaduste täiustamiseks? Et ajakirjanik või arvamuseavaldaja saaks teada, mida tohib ja mida ei tohi? Seega peaks kirjutaja võtma endale riski, et tema artiklile võib anda hinnangu alles pärast kriminaalmenetlust. Probleem võib olla keeruline, uurimine võib kesta kümme aastat ja rohkem ning kohtulahendi saabumise ajaks on vaidlusalune teema ilmselt akuutsuse kaotanud ja unustatud. Kümme aastat kohtuskäimist, ja mida sul võita on? Kodaniku jaoks on kohtuvõit samastatav kaotusega.
Eestis eksisteerib muuseas ka põhiseadusega garanteeritud enese mittesüüstamise privileeg, mis oli kuni 2006. aastani üsna tundmatu. Mõningast aktsepti on kohtuvõimud selle vastu üles näidanud 2006. aastast alates. 2007. aastal maksti Eestis välja üle 4 miljoni krooni kompensatsiooni isikutele, kellelt oli alusetult võetud vabadus.
Vastava raadiouudise kommentaariosas lisati, et vabadus oli võetud selleks, et isikud ei saaks jätkata seadusevastaste tegude toimepanemist ja takistavad õigusemõistmist ning selles mõttes ei ole tegemist uurimistöö praagina. Ent kuidas saab isik, kes pole midagi seadusevastast teinud, seda jätkata või õigusemõistmist takistada? Kohtul peaks ju ikka olema võimalus kontrollida, kas kinnipidamise aluseks on tõendid või uurija eelarvamus.
Eestis on viimasel ajal kombeks rõhutada, et uued seaduseelnõud vastavad Euroopa põhimõtetele ja on kooskõlas nii Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. Tartu maakohus jõudis 25.04.2005 seisukohale, et viimase lahendid on karistusseadustiku järgi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega kooskõlas ehk otsekohaldatavad.
Kõik oleks suurepärane, kui meie riigikeeleks oleks inglise või prantsuse keel. Paraku osutuvad õigust loovaks eesti keelde tõlkimata dokumendid. Kuivõrd igaühel on voli tõlkida neid tekste omatahtsi ja omal viisil, siis võib riigikohus jõuda seisukohale, et käes on kaos.
Äripäevast võis lugeda riigikohtu seisukohta: “Sedavõrd lühike on meie õigusmõistmise praktika mõttemudelis, kus esikohal on inimene ja tema põhiõigused, mitte riik. Imeõhuke õiguskultuuri kiht ei lase väärtushinnanguil kiirelt muutuda.” (16.05.2008) Toomas Hendrik Ilves ilmselt kiirustas, kui kutsus meid üles käituma julgete ja algatusvõimelistekodanikena. Kes ütleb, kui palju õigusemõistmise kultuurikiht järgmise 15 aastaga pakseneb, ja kas üldse?
Lahendus võib olla aga lihtsam, kui arvata võib. Äkki piisaks sellestki, kui luua riigivastutusseaduse täiendus, mille kohaselt inimese põhiõiguste rikkumise korral peatatakse ametniku teenistusleping ja viiakse läbi menetlus, tuvastamaks põhjused, mis tingis ametniku sellise käitumise. Eesmärk ei ole siin mitte ametniku ahistamine, vaid tõe väljaselgitamine.
Selles kontekstis oleks ilmselt asjakohane meenutada eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi seisukohavõttu 2006. aastal riigikogu ees, milles ta juhtis tähelepanu konstitutsioonikohtu loomise vajadusele. Äkki oleks mõistlik luua isegi valitsusväline, meie oma Eesti inimõiguste kohus? Meil on ju Euroopa kogemusega tippjuriste küll, kes suudavad kibekiirelt põhiõiguste riive või rikkumise määratleda.
Kel asja vastu huvi, võib vaadata näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.02.1996 otsust Bulut vs Austria (22.02.1996 RJD 1996-II). Kohus asus seisukohale, et kuigi tavaliselt ei saa prokuröride objektiivsuses kahelda, siis alates hetkest, mil nad on andnud soovituse teostada põhiõigusi rikkuv toiming, ei saa nende arvamust enam neutraalseks pidada.
