Andres Raid: Ülemarstide kohtusüsteem
Sõna muutumine toob tavaliselt kaasa ka mõiste sisu ja praktika muutumise. Härraste meditsiin tõrjus välja traditsioonilise ja kohati maagilise ravitsemise. Veidi utreeritult võib öelda, et selle asemele tekkis arhiaatria — ülemarstide meditsiin.
Ülemarstide meditsiin ei ole mõeldav ilma reaalse poliitilise ja majandusliku võimuta. Ajaloo jooksul on arst on oma võimutäiuse saavutanud hetkel, millal valitseja keha saab arsti “omaks”. Võime ravida ja ühtlasi kontrollida valitsejaid tõi paratamatult kaasa selle, et varakate ja võimukate ravijad omandasid ise reaalse võimu.
Eesti iseseisvudes näis, et ülemarstlusega on läbi: kuulus neljas haigla lakkas endisena olemast, ja seda mitte ainult sellepärast, et kompartei hajus. Põhimõtted olid muutunud.
Võidurõõm tundus olevat aga enneaegne. 1938. aastal pöördus Eesti Arstide Liit valitsuse poole nõudmisega alustada vaimsete puuetega inimeste ning ka näiteks kurttummade sunniviisilist kastreerimist.
Arstide kutse-eetika põhiprintsiibid sõnastanud Hippokratesest on aegade jooksul paljudele arstidele saanud võimutäiust ja selle sära kehastav Hippopotamus — suur, tugev ja vaenlasele hirmus.
Kel närvid üle keskmise, võib lugeda Nürnbergi arstide protsesside materjale. 1934-1945 toimunu ei olnud mitte üksikute arstide “kiiks” või juhuslik innustumine natsiideoloogiast, vaid juba ammutuntud “ülemmeditsiini” ere ilming, mille kohaselt on olemas terved kategooriad inimesi, keda pole mõtet ravida.
Natside meditsiinisüsteem muutis patsiendid pelgaks inimmaterjaliks. Pole ilmselt alust kahelda, et samamoodi aeti asju Gulagi süsteemis Nõukogude Liidus. Puhtmajanduslikult oli see tulus — ei mingeid kuvööse, paraolümpiat, kaldteid ja hoolekannet. “Jumaliku tõutervishoiu komisjoni“ liikmed ise pidid muidugi hüvitise saama.
Täna võib meil täheldada huvitavaid tendentse. Käivad geeniuuringud, mille sisust pole rohkem teada kui vaid loosung, et oleme tublid. Lisaks digitaliseeritud haiguslood ja andmepangad — mis võivad kunagi kellegi käes osutuda ülemmeditsiini õitsengu vahendiks, mis tähendab valitute ravi ja “väheväärtuslike” kadumist.
Nii võime küsida, kas 101-st ikka piisab Toompea täitmiseks. Tarvidust vaimse tervise kontrolli järele on rõhutanud psühhiaatrist riigikogulane Anti Liiv. Asi võib tõsine olla, sest vähemalt üks riigikogu liige tunnistati neli aastat kestnud jõudeelule järgnenud kriminaalasja käigus ametlikult süüdimatuks.
Rahvajuttudes andis inimene täiskuu neljapäeva keskööl sarvikule kolm tilka verd ja tegi “diili”, mis tõi ajutise lahenduse kõhumuredele: putru hakkas tulema nii, et nõusid polnud alla panna. Lõpp oli aga alati üks.
Praegu pole vaja neljapäeva oodata ja asju saab ajada päevavalges. Geenipangad töötavad kogu aeg ja tundub, et geeninõudlus tuleb neist arenenud ühiskondadest, kus see kampaania kuigi lööv ei ole. Perspektiiv tellida laborist nagu tootmisliinilt endale meelepärane riigialam võib valitsejatele paista üsnagi ahvatlev.
Välistades nõiad, teadjamehed ja šarlatanid avastab tähelepanelik vaatleja spetsiifilise meditsiini nende jaoks, kes streigivad. Viimane ei pea alati väljenduma näiteks tööseisakus, loosung käes lehvimas. Võib välja kuulutada streigi oma seisundi vastu naisena, mehena, armukese või abikaasana, tööandjana ja töövõtjana, üliõpilase või õppejõuna. See kõik on aktsepteeritav sotsiaalse ilminguna, kui seda esitleda haigusena.
Ühiskond sanktsioneerib situatsiooni, milles iga sotsiaalse raskuse korral (väsimus, suhete hägustumine tööl või kodus, laste raskused koolis vms) võib pöörduda raviasutuse poole. Patsient ei pea oelma ilmtingimata stimulant ja arst pettur, mõlemad mängivad lihtsalt oma osa mängus, mille nimi on sotsiaalne ja kultuuriline kontekst.
See kontekst aga võimendab meditsiini osa ühiskonnas ning muudab meditsiiniliseks kogu kehalise ja ka vaimse olluse. Juba olemegi harjunud end vaatlema ohvrina ja oleme leppinud, et vajame pidevalt oma hädade ravi.
Äärmiselt ohtlik on aga kõiki muresid seletada kehaliste puudustega. Viimaks seostame igasugust häiret tõekspidamistes ja arusaamistes näiteks häiretega ainevahetuses või peristaltikas, aga jumala pärast mitte organismi terves protestis väliste olude vastu.
