Ollakse ilmselt harjunud, et jumalale lubatu ei ole härjale teps mitte sallitud. Üsna kõnekas, härg on ju teadupärast pull. Aga ilma munadeta.

VEB fond on taas aktuaalne, õigemini on küsimus ei rohkemas ega vähemas kui kohtuotsuse täitmises. Kohus otsustas, et riik peab korraldama rahast ilma jäänud VEB fondi osanikele raha tagasimaksmise. Valitsus asus seisukohale, et seda teha ei tule, ehkki spetside arvates pole juriidilises mõttes valitsusel pääsu. Nüüd on valitsus veeretanud palli parlamendi kätte, las see otsustab, kas maksta või mitte ja kõiges järgnevas vaadatagu 101 rahvasaadiku poole — nemad tegid ja nemad esindavad rahvast.

Igasugune jutt tasumisest VEB fondi varade müügist on mõeldud ei tea kellele, sest mingit vara pole ju olemas. See praktika pole uus. Alles hiljaaegu mõistis kohus Silvesterile riigilt hulga miljoneid välja ja riigi esindaja teatas ka toona otsusele järgnenud hommikul et „hakatakse otsima viisi, kuidas mitte maksta“, st otsima viisi, kuidas kohtuotsust mitte täita.

Mis juhtub aga „tavainimesega“, kes kohtuotsust ei täida? Sunnimeetmed järgnevad paljale mõttele vastutusest kõrvale hiilida ja seda viivitamatult.

Nädalapäevad tagasi olid Postimehes kõrvuti kaks artiklit. Neist esimeses noomis meie parlamendi spiiker Ene Ergma ilmselt täiesti õigustatult parlamendi liikmeid, kes olid lasknud endast Pärnu lehes mingeid reklaammaterjale avaldada ja maksid selle kõik kinni esinduskuludest ehk neile seadusega määratud hüvitistest. Tõsi, siin on üks väike nüanss. Just väike, kuid üsnagi kõnekas. Nimelt lasksid meie valitud esindajad kuludokumentidele märkida „pisitrükis“, sest tegeliku kulu objekt ei kuulu sellisena riigikogu kantselei poolt kinnimaksmisele.

Samas kõrval oli murest kantud artikkel selle kohta, et pika otsa autojuhid võltsivad meerikuid, mis peavad võimaldama sõidureeglitest kinnipidamise kontrollimist. Puhkuse ja une arvelt sõidetakse rohkem. Üsna paljude karastunud maanteehuntide jaoks ongi need osaliselt mõttetud sundpuhkused suisa piin, ent reeglid on täitmiseks ja sestap tulebki „kettaid“ oma käe ja suva järgi pisut kohendada. Vahelejäämise korral on lood sohvrite jaoks üsna täbarad, rahatrahvist kuni litsentside ja lubade kaotuseni välja. Mingite asjaolude ilmnemisel võib asi veelgi karmimaks kätte kiskuda. Seega lühidalt — konkreetne vastutus konkreetse tegevuse eest on täiesti olemas ja see ei ole fiktsioon.

No mida see saadik siis ikka nii väga tegi?! Aga tegi vaat mida. Tegelikult võltsis rahvaasemik dokumenti, ehkki enda arust olematult tühist. Tal, st rahvasaadikul pole oma jumalikest sfääridest lihtsalt näha, et on olemas karistusseadustik KARS, milles on paar antud juhul olulist paragrahvi. Neist esimene, numbri all 344 käsitleb dokumendi võltsimist, mille eest võib saada kuni üks aasta türmi. Kuna asemikud võltsitud dokumenti ka kasutasid, siis selle kohta käib juba järgmine ja kraad kangem paragrahv — 345, mis käsitlebki võltsitud dokumendi kasutamist ja selle tembu eest on nähtud kuni 3 aastat türmi.

Loomulikult tulevad siin mängu saadikupuutumatus ühelt ja omandatud süüdimatus teiselt poolt ja selline küsimuseasetus ei tule põhimõtteliselt kõne allagi. Miks? Me oleme sellega harjunud ja mitte ainult harjunud, vaid mis veelgi olulisem — ka sisimas leppinud.

Kindlaks oleks vaja määrata nüüd see piir või rajajoon ühiskondlikus hierarhias, kust alates võid end üsna karistamatuna tunda. Sellest peaks ka valjuhäälselt teada andma — segadust, kibestumist ja siunamist oleks oluliselt vähem.

Kui härg lepib, võib Jupiter endale enamatki lubada.