Nii kirjutas äsja Mihkel Mutt talle omases nauditavas stiilis ikka ilmselt lahvatanud kirgede tuultes. Marju Lauristin assisteerib kui tark psühhiaater neurootikuga suheldes, kellele midagi otse šoki vältimiseks otse ei tohi öelda, et „kestlik on vaid avatud eestlus“. President Ilves haaras kah õhku visatud andekalt sõnastatud fraasi ja teatas, et ta toetab „kestlikku kahanemist“ ükskõik, mida see parasjagu ka ei tähendanud.

Sõnad ja fraasid teevad imet. Juba Goebbels ütles, et kui tahad midagi kindlasti mitte teha, siis tuleb sellest kogu aeg rääkida ja niiviisi tehes võid lubatud teo südamerahuga tegemata jätta – see töötab siiamaani.

Kui Yana Toom midagi välja käis, siis jättes muu (viisi, põhjuse jne) kõrvale on huvitav ja õpetlik jälgida reaktsioone. Valitsuse tegevusprogrammist saab lugeda, et valitsus selle asemel, et negatiivse iibe, väljarände ja rahva vananemisega midagi ette võtta, on asunud lihtsalt seisukohale, et nii see ongi ja see on asi, millega tuleb arvestada ja see on paratamatu. See puudutab otseselt inimesi.

Samas on palju head ja see hea on mingi sala- ja suurepärane majandus, mille „viljad paraku rahvani ei jõua“. Kogu selles süsteemis puudub inimene ehk subjekt, kelle jaoks peaks olema korraldatud majandus, kelle huvides peaks tegutsema võim ja kellele peaks olema tagatud turvaline ja väärikas eksistents. Paraku armastavad kantslitest kõnelejad meil süsteemi rohkem kui inimest ennast.

Kaitseminister nägi Toomi lausungis kindaheitmist rahvusriigi ideele

Kultuuriministeeriumist levib armastus mingi abstraktse kultuuri vastu ja kultuur näib olevat kõik see, mis toimub kultuurimajades ja mille toimumise kohta ilmub kuskil kuulutus ning mida peab loomulikult rahastama või rahastamata jätma sõltuvalt oma eelistustele ja kuivõrd aitab kultuurimajades toimuv oma eesmärkide saavutamisele kaasa. Teada on, et kultuuri ilma selle kandjata ehk inimeseta pole olemas ja sama käib ka keele kohta. Kõik armastavad ja kaitsevad emakeelt aga jumala pärast mitte selle kandjat inimest, keda paljud poliitikud suisa avalikult põlastavad ja kelle väljarändamises või väljasuremises vaid kergendust näevad.

Vähemalt sõnades lähtub enamik poliitikuid vankumatult kehtivast põhiseadusest ja kaitseminister nägi Toomi lausungis isegi kindaheitmist rahvusriigi ideele. Tegusid vaadates on pilt aga sootuks vastupidine, sest eesotsas presidendiga, kelle meelest pole föderalismis midagi halba ja sinna föderalismi poole liigutaksegi ja see idee ning selle teostus on rahvusriigi ideega kõige otsesemas vastuolus. Iseasi on siin asja eetiline ja võib-olla isegi seaduslik külg, sest president ja ka riigikogulased on ju andnud vande lähtuda oma tegevuses kehtivast põhiseadusest, mille mõte, nagu öeldud, mingit uut vennalikku liitu rahvusriigi asemel ette ei näe.

Mille kaitsele poliitikud siis viskusid?! Üldiselt asuti rünnakule õige ja valimistel hääli vääriva imago nimel ja kui kaitsest rääkida, siis kaitsealuseks on sümbol. Sümbol (erinevalt märgist) on abstraktne ja füüsiliselt mitteesinev fluidum, mida on hea nii rünnata kui ka kaitsta. Rünnata seepärast, et see ei hakka vastu (sõidad näiteks harvesteriga läbi püha hiie) ja kaitsta seepärast, et kaitselahingute edukusest saad rääkida isegi siis, kui reaalselt midagi kaitsta enam polegi.

Kultuurimälu privatiseerimine oma edu taga ajavate poliitikute poolt

Poliitikud ja sinna pürgivad isikud asusid idee kaitsele ja sel ideel pole reaalse siinse inimesega rohkem ühist, kui et see idee on materialiseeritud rahvas. Füüsilisel inimesel oma soovide, ihade ja lootustega pole selles süsteemis kohta ja tegelikkuses on ta roll vaikides või tagant kiites riigikassat täita ja olla vajalik just sel määral, kuivõrd tema tarbimisomadused ja hind eliidile vastuvõetavad on (M.Mutt – „Euroopa Liit on eliidiprojekt“)

Huvitaval kombel ei näe selles süsteemis inimest (või ei pea vajalikuks ära märkida) ka Marju Lauristin, kes kirjutas: „Kuni meie riigiisad ja muud võtmeisikud eesti kultuurist tõsiselt ei hooli, peame olema tänulikud, et leidub Yana Toomi suguseid ärritajaid“.
Ta lisab: „ … et vene kultuuritaustaga noori saaksid Eesti koolist kaasa austuse ja armastuse eesti kultuuri ja ajaloo vastu.

Taas – mitte austus (armastus on sisult midagi muud, mis ei pea samas sugugi välistatud olema) siinse põliselaniku vastu koos kõikide kultuurikontekstist loomulikult tulenevate eripäradega, vaid ikka abstraktne armastus kultuuri kui sellise vastu, armastus ajaloo (sellise, nagu seda parasjagu „moodsalt“ esitatakse) kui sellise ja mitte seda hinges kandva isiksuse vastu.

Kõikide nende keelevaidluste taustal oleks paslik meeles pidada, et tähtsaks saab lugeda mitte keelt üksi, vaid keele ja meele ühtsust, mida kannab mingi subjekt ehk isiksus, kes meie R-hoolduse, e-riigi, IT süsteemide, optsioonide ja muude eesrindlike innovatsioonide virrvarris enam lihtsalt rentaabel ei ole. Otsekui kümnesse sobib Kaval-Antsu vastus Jürka küsimusele selle kohta, et „sa oled ju minu sõber!“ – „Enam ei ole!“ - „Miks?“ – „Pole kasulik!“.

Laiemalt aga – tegelikult aitaks tõus rahvuslikule ja väärikale eneseteadvusele, millega asendada siiani prevaleeriv kogu- või hõimkondlik eneseteadvus, kuid selle aluseks saab olla vaid inimene kui subjekt ja mitte ajaloolise ning kultuurimälu privatiseerimine oma edu taga ajavate poliitikute poolt, kes subjekti asemel objekti ehk vahendit oma asja ajamise vankri ees näevad.