Andres Raid: Meie püstitatud kivi - vesi vastaste propagandaveskile?!
Hämmingusse ajasid tahvlil olevad aastaarvud, õigemini küll neist teine – Eesti Kaitseväe Põhjalaager 1926 -1941. Iga vähegi maa ajaloost teadev ja pidav kooliõpilane teab, et 1941.aastal polnud Eesti Kaitseväge enam olemas, riigikord oli ju vahepeal muutunud ja Eestis paiknesid hoopis okupatsiooniväed.
Kes selle kivi küll paigaldas?
Vallavalitsuses mälestuskivi algupära teadvat inimest ei olnud, muidu kõikvõimalike sammastega kohati isegi liiga aktiivselt tegelevast kaitseministeeriumist tuli vastavasisulisele päringule hoopis isevärki vastus – Kaitseministeeriumi ametnike ülesannete hulka ajaloo teadmine ja sellest teavitamine ei kuulugi, pöörduge ajaloolaste poole! („...Eesti ajaloo kommenteerimine ei kuulu ministeeriumi ametnike tööülesannete hulka...” – nagu oleks keegi palunud midagi kommenteerida!).
See oli nüüd imelikkusele lisaks ka otsene vale – ministeeriumis on ametnikke, kelle ajalooalased teadmised olid silmatorkavalt head juba tudengipõlves ja need on aastatega vaid täiustunud ning on sõna otseses mõttes imetlusväärsed. Kaitseliidust ei õnnestunud samuti midagi teada saada,
Värska kohalikud mäletavad aga siiani, et linnast (vist Tallinnast) olid saabunud mingid tegelased, kes panid kivi paika, pidasid isamaalisi kõnesid ja rohkem pole neid seal nähtud. Kindlasti on inimesi, kes teavad või mäletavad, kes selle kivi sinna veeretasid, kuid hämmastav on, et nende leidmine niivõrd keeruline on. Hiljaaegu olla seal kivi juures käinud ajaloohuvilised sealtsamast lähedalt Pihkvast ja nood ei saanudki aru – kas siis kohalikud aktivistid nõukogude okupatsiooni ei tunnistagi või on nad midagi maha maganud?!
Isegi need noored ja tarmukad vene tudengid tulid Eestisse ju teadmisega, et NSVL oli Eesti selleks ajaks ju okupeerinud. See kõik sünnitab vaid uusi jutte ja meid vidukil silmaga kiikava inimese jaoks on see ju kingitus – hei teie seal! Oli siis okupatsioon või mitte? Ise kirjutate tahvleid, kus kirjas, et 1941.aastal oli teie armee veel täiesti olemas. Tehke ise kõige pealt isekeskis asjad selgeks ja tulge siis alles kõvemat häält tegema ja näpuga näitama. Ja nii kahju kui ka pole, neil on õigus.
Vahepeal on kivile lisandunud veel üks tahvel mälestamaks represseeritud Eesti ohvitsere. Jällegi ülimalt vajalik ja liigagi tagasihoidlik, kuid aastanumbritest võib taas teha õige vastakaid järeldusi. Teada ju on, et märgitud ajaks oli kaitsevägi (aastast 1938 tegelikult sõjavägi) in corpore jõudnud vastu võtta uue vandetõotuse uuele peremehele – kes, kuidas ja miks, on juba hoopis iseküsimus. Igasuguse ilkumise ja parastamise ärahoidmiseks võiksid aga inimesed, kes selliste artefaktide jäädvustamisega tegelevad, aga täpsed olla, vastukäivused ja valesti tõlgendamise võimalused juba eos välistada ning olupoliitikast pisut kõrgemal seista, need mehed väärivad seda.
