Andres Raid: Meie kallis Eesti
Põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt on riik eeskätt just siin elav rahvas kui kõige kõrgema võimu kandja.
Nii et valimiste aegu ei vali me endale isandat, vaid teenrit. Tegelik elu näitab muud.
Sõna “riik” võib olla ohtlikult hämav. Sellega võib tähistada maad ja seal elavaid inimesi. Või siis organisatsiooni.
Organisatsiooni, mis erinevalt muudest sarnastest võib panna osutatavate teenuste eest maksma isegi neid, kes ei kuulu liikmete hulka. Rääkimata sellest, et mõned neid teenuseid ei vajagi.
Loomulikult võib ette kujutada, et kõik elanikud on selle riik-organisatsiooni liikmed. Riik — see oleme meie, kõlab nõukogudeaegselt. Ja tühja kõminana. No üldiselt sobib see enamvähem vaid paraadkõnedeks.
Aga meie argises, ka poliitilises kõnepruugis on alul pealesunnitud ja vähemalt tänaseks valdavalt omaksvõetud kõnepruuk, milles “riik” on kodanikele partner. Et käib nagu mingi võrdsete koostöö vastikuste kasu alusel?
See on illusioon: riik-organisatsiooni juhtkond peab ennast selgesti, kuigi ekslikult kogu riigi juhiks. Kellele kuulub privileeg seda staatust nautida ja vastuvaidlematult allumist nõuda.
Riik kogub makse, riik laseb või ei lase endale liiga teha, otsustab kunstiväärtuste ja traditsioonide, sealhulgas vabadussamba üle.
Täna mittetoimiv ja ebaefektiivne majandusmudel on organisatsiooni sõnumi kohaselt kahtlemata tingitud inimeste laiskusest ja oskamatusest ajaga kaasas käia. Otse loomulikult on suisa kohatu ette heita midagi riigile tähenduses valitsus.
Tippametniku väide “meil läheb hästi, kõik on korras” on 100% tõde. Organisatsiooni teatud osal ei olegi midagi kurta. Eeskõneleja ei vaevu aga piiritlema “meie” tähendust.
Kui “riik” peab ilmutama paindlikkust, tähendab see organisatsioonivälistele rihmapingutamist (kui see veel alles on), kui aga “riigi” saavutustest juttu, siis tähendab see organisatsiooni siseringi sooritust.
Riik peab tagastama sajad miljonid metsatöösturitele: tähendab vaid seda, et organisatsiooni vead ja tegematajätmised ei tasuta mitte organisatsiooni või selle osa poolt, vaid siin on riik tema algses ja õiges tähenduses — maksab maksumaksja.
Organisatsioon määrib laiali enese suutmatuse, kaotused ja häbi eeskätt just organisatsioonivälistele, ehk rahvale. Saavutused või nendena esitatu jätab riik-organisatsioon kiivalt endale, korjates kogu jackpoti.
On tähelepanuväärne, et meie riigi kõrgeimad autasud on eelkõige ette nähtud välismaalastele. Siinkohal ei usalda ega väärtusta organisatsioon piisavalt ka omasid…
Ka Euroopa Liitu astus organisatsioon. Kuid Euroliiduga seoses valitsevad “riik-organisatsiooni” ka ohud. Pikemas perspektiivis võib ehk kaduda tõediileri või kohapealse vahendaja roll suhtlemises teljel Brüssel -Aseri või Pikknurme.
Mida teeks siis meie võitmatuna näiv armaada, mis ühendab tänasel päeval tuhandeid igasuguse vastutuseta ametnikke?
Riigi ja rahva võõrandumisest saab muidugi esimene isegi aru. Seetõttu on organisatsiooni omad hakanud kõnekasutuses ärakotitud või vähemalt ära kulutatud mõiste “riik” asemel enam kasutama kaunikõlalist “Eesti” epiteeti.
Lootuses, et see tõmbab paremini rahva liistule ja joonele ning sulatab sujuvamalt ühte. Innukalt üksteise võidu ruttama haarama köit, et sikutada riiki sohust.
