Andres Raid: Lollide valge laev?
Võib olla ei too see meid millegi uue juurde, küll aga kinnistab vanas, milleski ammu tuttavas, kõrvaldab kõhklused ning annab meie tunnetele teadmiste jõu ja tähenduse.
Erootika ja psühholoogia ühendamisega tegeldes näitas Leopold Sacher von Masoch võimalust ühendada sektantlus ja poliitika. Sektidest pole meie ajaloos kunagi puudust tuntud, kuid nende kasutamise võimalus on avanenud alles suhteliselt hiljuti. Eduard Vilde on seda peensusteni kirjeldanud, sinna aga jõuame.
Luteri kirikuga võistlesid hingede pärast praeguse Eesti territooriumil ratsionalistlikud hernhuutrid ja veelgi originaalsema ning sügavama alltekstiga hlõstide sekt. Hlõstid nimetasid end jumalainimesteks, apostliteks, prohvetiteks jne. Ning vastasid ehk enam rahvuslikele meeleoludele. Ratsionalistid ja müstikud tegelesid mõlemad ühiskonna ümberkujundamisega uutel alustel, mis erines Euroopas omaksvõetust. Regressivne evolutsioon pole midagi muud kui tulevikus oodatav minevik.
Laulev revolutsioon Eestis ning selle “etteantus” näitas tulevikujooni, mis olid kummalisel kombel suunatud minevikku. Kuna see kõik on ajaloos ühel või teisel moel olnud, siis tuleb Eduard Vilde ees müts veel kord maha võtta — nüüd juba kui ka eriti peene psühhoanalüütiku ning võimukudumite peente mustrite täpse äraseletaja ees.
Sektantide ekstreemsed eksperimendid
Mil moel ja kuidas ikkagi on huutrite ja hlõstide sektantlikud mikromudelid kasvanud Eesti poliitilise elu mastaapideni? Tuleb välja, et see on imelihtne. Tulevik, mis on asetatud minevikku, on aimatav ja lihtsalt juhitav. Jutt on omamoodi arhaikumist, mis kasvab läbi tänapäeva otsekui parasiteerides mineviku lagunemise produktidel, olles laenanud talt kirevad rõivad, mis varjavad arhaikumi modernsusega.
Muide, Arnold Rüütel avaldas 2001. aastal raamatu “Tuleviku taassünd”, milles ta samuti viitas otseselt herhuutrite peaaegu et otsustavale rollile eesti kultuuri arenguloos, ja selles oli tal ka õigus. (Saaremaal oli see liikumine eriti levinud.) Iseasi, kuidas ajaliselt “taassünnib” tulevik või minevik.
Sektide usundid on suhteliselt utoopilised juba oma määratluse järgi. Sektantide püüdlusi muutuste poole iseloomustab maksimalism, mis eeldab momentaalset üleminekut ideest tegutsemisele — sellest tuleneb ka sektantide sotsiaalse praktika ekstreemne iseloom, mis baseerub riskantsetel majanduslikel, seksuaalsetel ja psühholoogilistel eksperimentidel.
Utoopiad on tavaliselt historismist vabad, eriti rahvuslikud. Tõotatud maa ei ole sugugi kõikide jaoks, vaid ainult valitutele, kellel on suhteliselt unikaalne võime elada just seal ning olla loomulikult ka selle väärilised. Uue seksuaalse korra kehtestamiseks on vaid kaks võimalust: kas lasta asi täiesti vabaks või piirata teda peaaegu olematuseni. Kui hlõstide projekt Eestis muutus reaalsuseks, muutus utoopia monoetnilise ja keelelise riikluse ideoloogiaks. Rahvuslikud oraaklid ja apostlid usuvad, et neil on rahvus.
Rahvus kui antus kipub aga olema juba minevik, seetõttu vaatlevad hlõstid minevikku kui täiesti reaalset olevikku. Sellisel puhul on aga paratamatu elu arhaiseerumine, millega kaasneb majanduslik, ja kui soovite, ka seksuaalne ekspluateerimine. Tekkinud on terav vajadus ideede järele, mis selgitaksid ja seletaksid asjade olukorda, ja ka uus vajadus rituaalide järele, tänu millele sootsium need ideed omaks võtab. Seks otsustati vabaks lasta.
Inimeste ühinemine normaalsetesse perekondadesse takistab juhtidel kogukonna majandusliku ja sotsiaalse elu üle totaalse kontrolli kehtestamist. Seksuaalsuse n-ö vabakslaskmine igasugustes sfäärides pidi selle takistuse kõrvaldama, sündimus vähenes seejuures drastiliselt. Eestlaste arvu suurendamine ühe miljonini aastaks 2000 osutus utoopiaks. Võitlus kaasmaalaste hingede ja maiste kehade eest käib kultuuriruumis, võitlusväli — rahvuskultuur –on muutunud enneaegsete ejakulatsioonide kultuuriks.
Regressiivse evolutsiooni käigus ujuvad vaimudena välja kaugema aja reliktid, millega ülimalt ratsionaalsed eurooplased on ammu lõpparve teinud. Seetõttu tuleb harjuma hakata ja tegelikkuses nägema ohte, ebamugavusi ja suisa sigadusi, mis peaksid kuuluma minevikku. Organiseeritud kuritegevus (ka seaduses võimaldatud kujul), prostitutsioon igas mõttes, laste seksuaalne ahistamine, kodutus, äärmine vaesus, saatuse hoolde jäetud vaimuhaiged. Seda nimistut võiks pikendada. Väike sündimus, pered ei püsi koos, laste haigestumiste sagenemine, aids, tuberkuloos — kaugeltki veel mitte kõik.
Võimu mikrotehnoloogiad
Sellised on sotsiaalse entroopia loogikamängud alanduses, millesse on rahva tõmmanud poliitiline eliit, mis jätkab hlõstidelt ja hernhuutritelt pärit poliittehnoloogiate kasutamist. Siin peaks tegema siiski väikese möönduse — tehnoloogia on midagi tehislikku ja plaanitut, hästi läbimõeldut ja suurt. Antud kontekstis peaks ilmselt siiski kõnelema võimu teostamise mikrotehnoloogiast, mis levib põlvest põlve kui mütsimuster või võrgumärk. Võim kuulub neile, kes on kõige efektiivsemal kombel pannud endast sõltuma kogukondlaste hinge ja keha ning omavad seda kogukonda kui üht tervikut.
Seksuaalsuse “vabakslaskmine” on toonud ka mõned uued tuuled. Lisaks vabariigi algaastail vallandunud prostitutsioonilainega täheldavad praegused veneroloogid muu hulgas seda, et igasugused suuremad ja väiksemad jupijumalad on oma firmades peale majandusliku sisse seadnud ka seksuaalse ekspluateerimise.
Nimelt näitavad suguhaiguste leviku analüüs ning selle püramiidjas kuju hämmastavalt selgelt haiguste kandumist ettevõtete ja ametite sees — paljudes on ülemuse (antud kontekstis tavaliselt erilise hariduseta tõusik) töökollektiiv ja tema haarem üks ja seesama. Mängus alandusele jääb kaotanutele terve rida kaheldava väärtusega mõnusid: lasteahistamine, intsest, laus-”patt”. Lisada võib vaid seda, et ühiskondlikult ja üldiselt pole neid nähtusi keegi hukka mõistnud.
Ajalooliselt unikaalne, et varakapitalismi loonud vabamüürlaste, juutide, protestantide, vanausuliste jt meetodid pole eesti poliitikute suhteliselt riskantsetes eksperimentides aktsepteeritud, tunduvalt lähedasemad tunduvad olevat vanavanematelt salapärasel kombel päritud hlõstide ja hernhuutrite metoodika.
Ja nüüd jõuame Eduard Vilde geeniuse juurde, kes on peensusteni kirjeldanud kohalike hlõstide võimu mikrotehnoloogiaid, kes sundisid muidu kaineid ja asiseid eestlasi nägema Valget Laeva ja tõotatud maad. Selge on, et libedamat kohta kui kultuuri simulatiivne väli on raske otsida. (Laeva oodati samas kohas Lasnamäe kaldal, kus praegu asub lauluväljak, lõkegi põles seal, kus on praegu töötav Lasnamäe majakas Pae tänava ääres.)
Viirastusliku laeva teema kerkib eri kontekstis sajandite jooksul korduvalt. Pole ju välistatud seegi mõttekäik, mille kohaselt keskaja “lollide lootsikud” olid palverändurite laevad. Seilamine ise omandas selles kontekstis sügavalt sümboolse tähenduse — aru kaotanud siirdusid oma kaotatud aru otsingutele. Palverännakute koht muutus ajapikku tõotatud maaks, otsijad olid aga samas laeva külge aheldatud ja põgenemine osutus võimatuks.
Max Weberi kuulus raamat “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” on täis vaimustust kodanliku aja religioossete prohvetite üle. Kuid ta lõpeb kurva võrdlusega, mille kohaselt kaasaegne inimene on nagu vang reeglite, kohustuste ja üksilduse raudses puuris. Kui Max Weberil oleks olnud võimalus tutvuda utoopiaga, mille realiseerisid siin poliitilised hernhuutrid ja hlõstid, oleks ta ilmselt oma protestantliku eetika umber hinnanud. Ilmselt oleks raudne puur kui metafoor olnud parem lollide lootsikust kui tegelikkusest.
