Andres Raid: Kui USA oleks avastanud pärisspioonid...
Spiooniskandaal kogub tuure ja tähelepanuväärne on see, et iga väljaanne oma spetsialiteeti silmas pidades otsib oma lähenemist – kes erootilist või siis muidu seltskondlikku. Ainuke, millest juttu ei tehta, on nende praktiline tegevus või täpsemalt siis see, millise informatsiooni vastu huvi tunti, mida suudeti ära teha ning milline kahju sellega kaasnes.
Reaktsioonide järgi USA ajakirjanduses pole aga asi kuigi tõsine, lisaks kõigele teadis asjade seisu ka Medvedeviga alles hiljuti kohtunud president Obama ise ka. Esimesed kahtlused või olgu uitmõtted tekivad aga just Obama endaga seoses, sest siseriiklikult on küllalt palju neid, kes tema asemel kedagi teist presidendina näeksid. Aga mis siis, kui kogu skandaali taga oli tegelikult teada nii Obamale kui ka laiemale üldsusele, et ta olukorda nii eriti ei kontrolligi? Võib-olla kõlab isegi paranoilisena, kuid mis siis, kui jõustruktuurid saatsidki Obamale etteheite just sellises vormis, et too on lasknud asjadele niikaugele minna, et spioone on kõik kohad täis? Seega – võimalik siseriiklik aspekt.
Spioonid kui sellised pole enam kuigi sagedased nähtused ja ka selles spioneerimise vallas tegutsetakse ülemaailmselt projektipõhiselt, mis tähendab eelkõige seda, et info lihtsalt ostetakse seda valdavalt isikult või ametkonnalt ja seega võib nii mõnelegi vahistatule omistatud spiooni austav ja põnev nimetus olla suuresti avansilise iseloomuga ja siin tuleb surematu Hašek meelde, kes armsalt teatas „Sa mu väike vene spioonike…“. Suur osa saatkondade kõikvõimalikke atašeesid aga tegelevad infokogumisega üsna avalikult ja see pole kellelegi mingi saladus. Uitmõtted tekivad kindlasti ka neil, kes USA seadusandlusega pisut kursis on.
Nimelt on spioneerimine seal üldiselt „lahjem“ rikkumine kui näiteks rahapesu ja rahapesu on seal suhteliselt levinud ja selle häbiväärsete tegudega on olnud seotud ka siinsed tegelased. Kujutlegem pisut fantaseerides ette olukorda, kus uurija annab sulle mõista, et spioneerimise paragrahviga ootab sind viis, kuid muidu 20 aastat vangimaja! Rahapesu süüdistust on USA-s suhteliselt lihtne saada, sest piisab vaid siin musta raha omamisest, selle üle ookeani toimetamisest ja selle kasutamisest kasvõi kinnisvara eest tasumisest. (Muide ajalooliselt on Eestigi olnud Inglismaa kontrolli all olevaks kasutatavaks kanaliks oopiumi transpordil Afganistanist Venemaale, sest ei Eesti ega Nõukogude Venemaal polnud narkootikumide käitlemise seadust ja oli üsna ükskõik, millega sa piiriületamisel vahele jäid – oli sul õla peal seakoot või sama kaalus oopiumikott! Kasutati just seadust, mis seda võimaldas) Võib-olla on siis tegemist just siseriikliku poliitikaga loomulikult kellegi huvides ja kindlasti on skandaal hoovaks rahvusvahelisel areenil üksteise kui mitte kangutamiseks siis mõjutamiseks päris kindlasti.
Üks detail paistab aga selgesti läbi – oleks tegemist tõsiste ja „pärisspioonidega“, oleksid olnud jõulised sammud Moskva poolt kohe ka tehtud ja väljendunud oleks see kasvõi umbes samasuure hulga „spioonide“ kinnivõtmises ja vähemalt väljasaatmises, seda aga ei juhtunud ja suhtumine on nii Washingtonis kui ka Moskvas üllatavalt ühesuguselt ükskõikne.
Aga mis siis, kui tegemist on veel peenema skeemiga, mille kohaselt mingi seltskond Venemaalt mingile varale käpa peale panid ja sellega koos ookeani taha matkasid valides koha ja seltskonna, kes nad vene maksuameti või välisluure eest turvalises eralduses hoidsid? Siin ronib ise välja sugugi mitte ebaloogiline järeldus, et Moskva oma Ameerika kolleegidele ise ükskõik mis kompraga puhtalt kätte mängisid?
Neid kõiki võimalusi on Lääne vähe kitsama orientatsiooniga ajakirjanduses käsitletud ja keegi pole neist tänini väitnud, et just nii see asi oli ning küsitavusi on ikka rohkem kui valmis vastuseid. Neid ühendab kõiki aga kogenud uurija põhimõte, et välistada ei saa ühtegi versiooni ega variant, ükskõik kui utoopiline see esmapilgul ka ei tunduks. Meil kahjuks sellega ei hiilata ja spiooniskandaal (isegi kui pärast selgub, et mingit erilist spioneerimist ei olnudki) on koos Tiger Woodsi seksieluga on siinsele inimesele olulisem, kui igav üleskutse selle kohta, et mõelgem iga päev (mitte kord aastas talgute korras) ja elagem nii, et poleks vaja prügitalguid korraldada.
