Andres Raid: Kloonitud vabadus
Paljudele võib analoogia Dolly-nimelise lamba geneetilistehnilise kloonimise ja Eesti Vabariigi ad integrum poliitiliste tehnoloogiatega taastamise vahel absurdina tunduda. Kartmata kohest ja kiiret, alati üksmeelset inkvisitsioonikohtu otsust, võib aga üht-teist leida ja ka selgelt näha.
Vana süü ilma uue ülesandeta
Uue ja nn suure ülesande puudumisele ühiskonnas on viidanud paljud poliitikud, vaimuinimestest kõnelemata (siin on kattuvus kahjuks väike). Eesti demokraatia üks häda peitub vabaduse reetmises poliitiliste vabaduste kaitsel.
Selle üks võimalik põhjus on pidevalt suurenev vahe vabaduse ja tõe vahel. Tulemuseks on liberaalse demokraatia mängumaa loovutamine kas kommunistidele või fašistidele. Neile mõlemale vastu seistes sünnitas ühiskond juba pärast vapside meeleheitlikku katset midagi päästa diktatuuri, mida maailm sellisena ka käsitles. Praeguseks oleme saanud suurel määral sellesama klooni — liberaaldemokraatliku teadvuse lagunemise.
Juba 30. aastate lõpul olid valitsemas inimesed, kellega polnud võimalik läbi rääkida ja suhelda, tegemist oli eeskätt majanduslikust konjunktuurist sõltuva seltskonnaga. Nn arenenud demokraatiate tingimustes algab vastupanu sellistele isikutele spontaanselt ning selleks polegi alati vaja enamust parlamendis.
Olemata suured vaimu- ja majandusinimesed,. püüavad nad ometi jätta võimsate inimeste muljet. Ükskõik, millise lipu all nad tegutsevad, kujutavad nad tegelikult kõige otsesemat ohtu kultuurile. Nad ei olegi hirmuäratavad mitte niivõrd oskuse poolest provotseerida konflikte, kasutada jõudu või isegi vägivalda, vaid eelkõige sellega, et nad on kättesaamatud igasugusteks kõnelusteks.
Tõde toodavad nad ise, muutes selle rahvale kohustuslikuks. Nende ideed võivad muutuda hetkega ning kuna ideed on tõstetud tõe seisusesse, ei kuulu need vaidlustamisele. Ega totalitaarne riik ju suurt muud tähendagi, kui seda, et on üks ja õige tõde, partei, maailmavaade, ideoloogia, rahvas ja indiviid. Tegelikust tõest ja vabadusest see seltskond huvitatud ei ole.
Indiviidi asemele asub mass
Saada aimu vabaduse mõistest, seda “maitsta” osutub meie tingimustes ääretult raskeks. Siiani on meil vabaduseks nimetatud mida iganes, ainult mitte vabadust ennast. Vabadus tähendab meil vabadust sõdu pidada, pealt kuulata, alandada, sõimata niisama, ka vabadust vastutusest. Ometi ei peaks vabadus tähendama kohustust kellegi valele takka kiita. Tõe teenimisest ei saa juttu olla, objektiivne reaalsus on asendatud kellegi subjektiivse nägemuse või kas või hallutsinatsiooniga, igal juhul valega.
Mis asi see vabadus siis ikkagi on? Selle sõna taga olevat vaimset reaalsust on täna suhteliselt raske otsida. Aastasadu on hoolitsetud selle paradigma kadumise eest. Vaid poliitilisest vaatest ette või taha, vasakule või paremale siin ei piisa.
Kui kuidagi kirjeldada vabaduse vaimset olemust, peaks aru saama, et kõik, mis inimesel on, erineb temast endast, tema olemusest. Kõik, mida ma oman, võib olla samasugune ka kõikidel teistel. Samad võivad olla ju ka suhted, mille alusel me neid asju omame. Ühine ei saa olla vaid mina ise, minu olemus, isiksus.
Isiksuse alus ongi vaimsus, isiksus on sellisena nii subjekt kui ka objekt. Locke`i meelest kuulub inimese isiksus jumalale ja peab seetõttu olema riigis kaitstud kui “jumala vara”. Nõudmine, et riigis oleks vabaduse kord, tähendab siis isiksuse tingimusteta tunnustamist. Teisisõnu: riigistada võib ainult omandit ja mitte isiksust. Riiklik vägivald isiksuse kallal ei ole seega mitte ainult kuritegelik rünne inimese olemuse vastu, vaid ka kui sissetung jumala valdustesse, mis on nn metafüüsiline kriminaalsus.
Kodanikuühiskonnaga on lõpp
Kui erinevad ka polnud nõukogude kommunism, saksa natsism ja itaalia fašism, ühine on see, et nad loobusid liberaalsest tasakaalu ja diskussiooni printsiibist. Nii Hitler, Mussolini kui ka Lenin olid veendunud, et masside arusaamad kristalliseeruvad sellisel kujul, nagu juhid ette kujutasid ja jutlustasid, masside tahe allus juhtidele. Indiviidist siin juttu ei olnud, isiksustest rääkimata.
Selle mõtteviisi algeid leiab Rousseau´lt, kes selgitas, et üldrahvalik tahe on enamuse tahe, kuid võib olla ka vastupidi. Enamuse õigus kehtib siis, kui on kõikide valijate “sisemine ja väline vabadus”. Kui kehtib aga nende “mittevabadus” (st kui enamus on vähemusest majanduslikus sõltuvuses või pole näiteks piisavalt haritud), siis on õigustatud ka vähemuse õigus, mis muutub otsekohe ka enamuse õiguseks, kas või kohustuslikus korras. See on hetk, mil asju otsustatakse ilma arutlemata.
Prantsuse revolutsiooni loosungi idee — vabadus, võrdsus, vendlus — realiseerimise keerukust meie patuses maailmas näitas revolutsioon ise: vabaduse nimel unustati vendlus, vabadus eemaldati religioossest tõest. Oktoobrirevolutsioon Venemaal lükkas “ajaloo prügikasti” vabaduse — ja seda vendluse nimel, lahku kisti liberaalsus ja demokraatia.
Mida andis meile meie laulev revolutsioon? On see tõe eitamine vabaduse nimel või vastupidi? Tõe pähe on meile kuulutatud kõige erinevamaid seisukohti, aga neid ühendab ultimatiivsus. Vabadusest kõneldakse ohu kontekstis. Eri ideed, ükskõik kui jaburad, omandavad aga eelarvetes konkreetsed arvulised kehad, nad saavad kaalu ja massi, nad saavad senitundmatud nimed, mida keegi ei tunne, aga milles kahelda ka keegi ei julge.
Diskussioonid ei ole kahjuks võimalikud. Siiski on veel üks, mida on võimalik isiksusest lahti kangutada — tema õigus olla vait. Kui isiksustest saab rahvas-mass, võib rahulikumalt ohata, kodanikuühiskonnaga on lõpp. Äkki polegi paha?!
