Silmas tuleb siin aga pidada suhtumist inimese põhiõigustesse — kui läänes loetakse inimese seadusega kinnitatud ja tagatud põhiõigusi (elamu puutumatust, eraelu ja sealhulgas ka kirjavahetuse privaatsust jne) kõikvõimalike demokraatlike ümberkorralduste põhilisteks saavutuseks, siis meil ei ole need põhiõigused kuigi olulised ja igasugune võim kasutab seda alati enese huvides ära. Aastasadu on helged teaduspead näinud edukalt vaeva selle nimel, et selline konformsus ja alalhoidlikkus saavutada ning ei lähe meie mees siiani ei saksa ukse taha, tänavale ega barrikaadidele oma põhiõigusi taga nõudma.

2009.aastal korraldatud üsna korralik uurimus näitas, et siinsest elanikkonnast oli 99,8 protsenti inimestest „kõva korra“ pooldajad, sõnavabadust ja eraelu puutumatust pidas oluliseks vaid 18 protsenti inimestest. Inimeste põhiõiguste kaitsel on meie inimeste pilgud suunatud aga enda juurest kaugemale ja oluline on vaid see, kuidas need (meile kahjuks paljuski tundmatud) õigused on tagatud Chavezi, Putini m või Nazarbajevi juures.

See, et meil on prokurör (valitsusest rääkimata) seadusest kõrgem, on meil endil aga tähelepanuta jäänud. Kus te nüüd olete, rahvaasemikud? Teist sõidetakse hoogu vähendamata üle nagu naabrist!

Edasises arutluses väldime nimesid meelega, sest vaatluse all on süsteem kui selline.

Kuni 2004. aastani kehtis Eestis kriminaalmenetluse koodeks, milles kehtis demokraatlikule riigile omane ühtlase kohtlemise printsiip. Tänaseks on see kahjuks ajalugu. Nimetatud koodeksi alusel jaotati täpselt ära kõikvõimalike kuritegude uurimise ja menetlemise kord — kes, mida ja mis juhul teeb. Täna oleme aga olukorras, kus uurimisalluvuslikku vahekorda ei kehtesta enam seadus, vaid selle kehtestab valitsus oma määrusega.

Isegi hooletu lugeja saab otsekohe aru, et valitsus on oma määruse seadusest ülemaks arvanud. (Kriminaalmenetluse isikulist kehtivust käsitlevas 4. paragrahvis on öeldud, et see kehtib kõigile väheste eranditega ja nende erandite hulgas on „President, Valitsuse liige, riigikontrolör, õiguskantsler, Riigikohtu esimees ja kohtunik“. Valitsuse MÄÄRUS on aga SEADUSE ümber teinud ja lisanud sinna 6 omavalitsuse juhid).

Vähe sellest — selles osas on prokurör veelgi kõvem sõna, sest ta võib valitsuse määrusele vilistada ja ise „otstarbekusest lähtudes“ uurimisalluvust muuta. Seega võib prokurör oma suva järgi määrata, kas üht või teist tegu asub menetlema kapo või politsei! Vahelepõikena võib siia lisada, et tänaseks on unustatud ka võrdse kohtlemise printsiip — nii näiteks uurib Eesti omavalitsuste juhtide asju mõni politseiprefektuur, kuid niipea, kui tegemist Tallinna, Tartu, Narva, Kohtla-Järve või Jõhviga, siis vastavalt vabariigi valitsuse tahtele toimetab seal kapo ja võrdse kohtlemise printsiibist pole siin enam jälgegi.

Siit leiame aga mitte sugugi sügavale peidetud ja valikuliselt väljaöeldud põhimõtte — tähtis pole see, mida tehakse, vaid KES teeb, sest see määrab menetluse, uurimisalluvuse ja suuresti ka lõpptulemuse. Põhimõtteliselt ei tähenda see ei rohkemat ega vähemat, kui seda, et täidesaatev võim on ühest küljest end seadusandlikust võimust kõrgemale sättinud ja teisalt on ta selle seadusandliku võimuga ka segunenud ja seda olukorras, kus demokraatia üheks põhipostulaadiks ongi võimude lahususe printsiip.

Seega — Su tegude üle ei otsusta veidi abstraheeritult enam seadus, vaid ametniku suva. Mis puudutab aga ülima võimutäiuse saanud prokuröri, siis teadupärast saab tema oma ametitooli valitsuselt justiitsministri ettepanekul. Alles läinud nädalal ütles endine õiguskantsler õige teravaid sõnu prokuratuuri aadressil ju just seetõttu, et tõeotsingutest tähtsam tundub olevat süüdimõistmine iga hinna eest.

Kapo on seatud raskete valikute ette — ta pannakse valitsuse poolt sageli tegelema asjadega, mis seaduste järgi tema valdkonda ei kuulugi, samas on seaduses toodud välja valdkonnad, millega kapo peaks tegelema ja mida meil siiani esinenud ei olegi: näiteks keelatud relvade illegaalne tootmine, riiklikud vandenõud, genotsiid, agressioon, sõjapropaganda, piraatlus (seaduse järgi on piraatluse all mõeldud ikka merendusega seonduvat), inimsusevastased kuriteod jne. Teatava potentsiaali ülejäägi korral võiks ju nimetatud piraatluse asemele tuua valitsuse määrusega ka näiteks kurikuulsa ajakirjanduse allikakaitse küsimuse. Efekt oleks missugune — vaikelu nagu Snydersi maalil!

Praegustes tingimustes toob valitsuse diktaat nii rahva kui ka seadusandja üle olukordi, mis õigusriigi olemuse ja põhiprintsiipidega üsna karjuvas vastuolus on. Kui menetluskorra ja –alluvuse kehtestab näiteks prokurör oma suva järgi, siis on ju ka menetlus ise üsna vabade vahendite valik.

Esimest korda mainiti Eesti vabariigi kohtupraktikas ebaseaduslikke jälitamistoiminguid ja meetodeid alles 2010. aastal — seda vaatamata sellele, et taoline praktika oli ju laialt levinud. Euroopa Inimõiguste kohus väljendas 2007. aastal nördimust Moldaavia puhul, et seal olla ühe elaniku peale välja antud mõistusevastaselt palju jälituslubasid (tervelt üks iga 1600 elaniku kohta). Meil on see number üks iga 722 inimese kohta (ja need on ametlikult antud load!).

Asjatundjate hulgas põhjustas ülima hämmingu Eesti Ekspressi artikkel, milles kirjeldati kohtusaali esmakordselt toodud jälitusseadmete paigaldajat, kes ei teadnud mingite lubade vajalikkusest midagi. Nimetatud kohtuasja (3-1-1-22-10) juures asus Riigikohus küll seisukohale, et ebaseaduslikult hangitud tõendeid küll kasutada ei saa, kuid kuna oli ka mingi osa seaduslikult hangitud tõendeid, siis käib küll…

Jutu algusesse tagasi tulles — sellised arengud teevad ärevaks. Kas võib olla nii, et valitsus on teinud korravalvurist ja –kontrollist repressiivaparaadi võimulpüsimiseks isegi seadusest üle olles?

Rahval on alati muidugi võimalus peita pea liiva alla, kuid asfaldil sama protseduuri kohaldada ei soovitaks.