Andres Raid: Kas talupojatarkusest oleks abi riigi juhtimisel?
Talupojatarkusest räägitakse suhteliselt palju, kuid üks üsnagi korralik paari aasta tagune küsitlus näitab, et tegelikult saab igaüks sellest mõistest üsna isemoodi aru. Suhteliselt sagedasti peetakse selle all silmas kavalust, kellegi või millegi ärakasutamist ja mis kõige iseloomulikum – iga hinna eest ellujäämist ja mingitest põhimõtetest siin enam rääkida ei saa.
Tammsaare ütles suure osa sellest välja Kaval-Antsu suu läbi, kui too Jürka sõbraks olemise küsimuse peale otse vastas, et „Pole enam kasulik...“. Tavaliselt on üsna hea vaadata aga ka sellele, kust see fraas üldse pärineb. Väga täpselt kirjeldab seda „talupoja tarkust“ krahv Mellin 1803. aastal.
Nimelt prooviti toona igati populariseerida kartuli kasvatamist ja kolm ärksamat Mellini talupoega olid niivõrd tublid, et nende edusammud leidsid kajastamist Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Ühistegevuse Sotsieteedi aastaraamatus ja sellega kaasnes ka rahaline preemia.
Suur oli Mellini üllatus, kui talumehed hommikul varavalgel raha tagasi tõid ja palusid, et kõik külaelanike eest saladuses hoitaks.
Vanakuradi kolm veretilka
Niipea, kui saadakse teada, et keegi omadest midagi hästi ja uutmoodi teinud on, langeb tegijatele needus ja süü kõigi tulevaste hädade ja õnnetuste pärast. Sestap pidi „ülim talupojatarkus“ just selles seisnemagi, et kõike tuleb teha kehvasti või lohakalt. Kui aga midagi hästi tehakse, tuleb seda hoolega teiste eest varjata kas või juba seepärast, et see võib kaasa tuua isandate kehtestatud kõrgendatud kohustused ja koormised.
Paralleele tänapäevaga leiab ilma erilise pingutuseta ja küsimuse, õigemini probleemi säsi tundub olevat just seal, et kas sellest, ka heas mõttes talupojatarkusest piisab riiklikuks mõtteviisiks ja riiklikul tasemel askeldamiseks? Tundub, et ei piisa ja veelgi enam – tehakse kõik, et talumeest mitte mingil juhul aidata tasemele, kus ta ise toime tuleb ja hakkama saab.
Vastasel korral poleks ilmselt tarvis siia hordide kaupa kokku tulnud ja tont teab kelle poolt kinnimakstud konsultante, kes teavad täpselt, mida talumehel vaja on ja mis tal täielikust õnnest on puudu. Paljudel juhtudel ongi nii olnud - külakoolist kaasa saadud tarkus, loomupärane visadus koos uudishimuga osutuvad liigseks ja sel juhul tuleb talumees sellest kõrgusest hoopis allapoole sikutada ja panna ta seda unustama, selmet ta eeskätt inimlikkuse ja riiklusega toimetuleku tasemele aidata.
Talumees sai 100 aastat tagasi suurepäraselt aru, et abiks sai nimetada vaid seda, mis iseseisvust toetas, praegune sõna „abi“ on aga pigem orjastav leping vanakuradi endaga, kes su endast elu lõpuni sõltuma paneb. Lihtne ju, meie muistendites on seesama motiiv vanakuradile antud kolme veretilga näol ju laialt tuntud, kuid ununemas on nii Kaval-Ants kui ka seoste nägemise võime.
Kuis näeks maailma paar talve koolis käinud talupoeg?
Me võime ju kas või tollesama Aafrika üle ilkuda, kui palju soovime, kuid isegi rokkarid on läbi näinud skeemi, kus abi andmise õiguse eest peeti ja peetakse suisa sõdu ja selle abiga on kogu must manner mässitud võlgadesse, millest pole põhimõtteliselt pääsu ja millede tagasimaksmine on tehtud võimatuks.
Kujutlege vaid pilti, kus külmal talvel lähevad inimesed organiseeritud korras sulelistele „appi“ ja toidavad metsades linde ja nii 5 aastat järjest. Orkestrid, artiklid ja aurahad koos rahvusvahelise tunnustuse ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Siis tuleb uus rahastus ja uus projekt ja asutakse abistama ja toitma näiteks vihmausse, linnud unustatakse. Mis juhtub? Linnud surevad üsna tõenäoliselt viimseni ja mis see siis nüüd oli? Abi või hästiplaneeritud tapatalgud võõraste naiivsete käte ja siiraste südametega? Talupojatarkusest oleks vast siingi piisanud.
Mehhanismid on siin ju kõik vanad, läbi proovitud ja hästi töötavad. Kõigepealt tuleks tekitada referentsgrupp, see tuleks viia soojale ja külluslikule maale väljaõppele ja koolitada välja kui hea koor kindla repertuaariga. Neid tunnustab terve maailm, neid kiidetakse laialt ja kõikvõimalike fondide avalikud ja mitte eriti avalikud eraldised ei lõpe enne, kuni referentsgrupist on saanud enamus, kelle arvamus on märkamatult muutunud avalikuks arvamuseks.
Muide, üldse mitte talupoegadest võrsunud Winston Churchill teadis juba ammu, et sellist asja, nagu avalik arvamus pole olemas. On avaldatud arvamus. Kuidas reageerinuks või mõistnuks avaldatud arvamust kujundavat uudist tervet talupojamõistust omav indiviid?
Loeme – Eesti vanim kondiitritööstus Kalev investeeris 3 miljonit eurot uude šokolaadiliini. Meile, euroharitutele, on see rõõmusõnum. Paar talve koolis käinud terve mõistusega talupoeg küsiks aga, et mis Eesti vabrik, see on ju ammu välismaalastele müüdud, masin osteti aga Šveitsist ehk raha läks ju siis otse ja maksuvabalt sinna. Mis siis meie sellest kõigest saime? Naiste palk jäi ju samaks ja Tööandjate keskliit ei kõssagi, sest see on ju ka kaudselt parunite ehk välismaalaste oma…
