Andres Raid: Kas me valetasime Brüsselile?

 (70)
Andres Raid: Kas me valetasime Brüsselile?
---

Minu artikkel riigi (loe: valitsuse) kaheldavast tegevusest maksude nõudmisel äratas positiivset tähelepanu. See julgustas samal teemal jätkama. Asi tundub olevat veelgi hullem.

18. juunil 2009 võttis riigikogu vastu seaduse, millega muudeti käibemaksuseaduse § 15 lg 7 tagasiulatuvalt (sic!) ning kehtestati osadele kaupadele ning teenustele 20-protsendiline maksumäär 1. juulist 2007. Sellise seadusemuudatuse esitasid Reformierakonna ning IRL-i fraktsioonid. Need on faktid, mille vastu ei saa vaielda. Asi ja tekst tavalised, ei vääri isegi süvenemist… Ei süvenenud isegi (kas kogemata või meelega) meie toona kohal viibinud riigikogu saadikud. Sellele loodetigi!

Siiani on diskuteeritud teemal, kas seaduse nii kiire vastuvõtmine oli kooskõlas põhiseadusega ning mismoodi peaks sellest tulenevaid kahjusid ettevõtjatele kompenseerima. See on käinud laia üldsuse eest varjul ning mitte asjatult.

Täiesti tähelepanuta on aga jäänud küsimus, kas riigikogul oli üldse õigus sellist seadusemuudatust vastu võtta. Küsimus tundub jabur. Kuid katsume vaadata, mida asjade taoline absurdne käik endaga kaasa tõi. Teisisõnu — milliseks muutus Eesti Vabariigi õigusruum.

Umbes kaks kuud kehtis Eestis seadus, mille järgi pidi iga Käibemaksuseaduse § 15 lg 7 alla käiva kauba (soojusenergia, brikett, turvas, küttepuud ja kivisüsi) müüja oma maksustava käibe ümber arvestama ning parandusdeklaratsioonid esitama. Seda alates 2007. aasta juulikuust, mis märgiti vastuvõetud seaduse tagasiulatuva alguseni.

Olgu, korrektne oleks olnud esitada uued arved, nõuda sisse täiendavad kaks protsenti ning tasuda need eelarvesse. Lisaks oleks seaduskuulekas firma pidanud tasuma intressid ning tegema ümber 2007. ja 2008. majandusaastate aruanded. Selline oli seadus ning seadus oli ja on meile kõigile täitmiseks. Rutakem pisut ette — kõik peale paari ettevõtte Eestis osutusid automaatselt riigi (valitsuse) poolt aktsepteeritud seaduserikkujateks.

Kõnealune seadusemuudatus oli üks 54-st parandusettepanekust, mis tehti kiirustades ja võeti vastu koos, ühtse nn paketina. Ma keeldun uskumast, et kõigi riigikogu liikmete soov ja tahe oligi tagasiulatuvalt makse tõsta. Ilmselt oli neid eksitatud, neid oli tagant kiirustatud või oli neile valetatud. Võib-olla oli neil ka ükskõik. Tagasiulatuvalt maksude tõstmine tähendab sama, et te võlgnete 30 aastat tagasi müüdud maja eest korraga riigile, vabandust, valitsusele, veel näiteks 1000 krooni. Aga miks ka mitte 100 000.

Kui muudatusettepanekuid oleks hääletatud ühekaupa, oleks taoline viga ehk välja tulnud. Aga aega kulus 3. augustini, enne kui õiguskantsler sellele tähelepanu juhtis. Mis juhtus, et Indrek Teder asja kiirelt unustas — nagu ka kohustuse sellest otsekohe riigikohtule teada anda?

Õiguskantsler ütles oma ettekandes, et tegemist on eeldatavalt eksitusega. Eksitust ei saa aga lihtsalt “kehtetuks tunnistada”, vaid riigikohus peab tunnistama selle tühisust. Jääb arusaamatuks, miks õiguskantsler ei pöördunud riigikohtu poole, kui riigikogu jäärapäiselt kinnitas, et seadus on sellisel moel kehtinud.

See on ülioluline juriidiline erinevus, mida ei saa kergekäeliselt kõrvale heita. Tekib küsimus, miks õiguskantsler pöördus riigikogu, aga mitte riigikohtu poole? See n-ö “eksimus” võib olla tahtlik ja teab kelle poolt survestatud, kuid fakt jääb faktiks.

Alles 18. septembril 2009 jõustus seadus, mis muutis kirjeldatud maksunõude kehtetuks alates 01. juulist 2009. Jällegi tagasiulatuvalt. Mis sellega muutus? Kas kõik sai korda või tehti olukord veelgi hullemaks?

Taolise „kehtetuks tunnistamisega“ andis riigikogu selge signaali, et seadus „kehtis“. Tegemist polnud ei trükiveaga, ega lapsusega, nagu Taavi Rõivas oma ettekandes väitis. Öelda, et seadus kehtib ametlikult küll 1. juulist 2007, aga noh, 20 protsenti makske alates 18. juunist 2009 tundub tõesti jabur. Selline seadusesäte oli õigustühine, aga selle tühisust saab tuvastada ainult riigikohus.

Et tühine oli osa suuremast (54 punkti) seadusemuudatusest, siis ei saa ka teised sätted olla seaduslikud. Mis nüüd siis, hakkame seadusi täitma valikuliselt ja selle valiku õigsuse määramise õigus hakkab olema vaimuvaesel, kuid ülbel ja enesekindlal ametnikul, kel pole vähimatki isiklikku vastutust?!

Mida siis selline arutu kiirustamine kaasa tõi? Et 2009. aasta teine eelarve võeti vastu koos mitteametlikult ja meie poolt ebaseaduslikuks tunnistatud seadusemuudatusega, ei saa eelmise aasta eelarvet samuti seaduslikuks pidada! Me ei tea täna, kui palju tekitati sellega riigile (loe: maksumaksjale) kahju ja kui palju koguti makse, mille sätestamiseks puudus seaduslik alus. Ega ometi taas djakid?!

Kui käibemaksumäära muudeti ebaseaduslikult tagasiulatuvalt 1. juulist 2007, siis sellest päevast peale pole käibemaksumäär ju juriidilises mõttes Eestis kehtinudki. Maksud küll laekusid ja eelarvet näidati Euroopale meelepärases valguses, kuid „unustati“ lisada, et mingit seaduslikku alust käibemaksu kogumiseks polegi. Kas ehitati Potjomkini küla ja esitati Maastrichti kriteeriumidele vastavuse saamiseks valeandmeid selles mõttes, et kogutud raha oli ebaseaduslikult hangitud?

Võrdlus Kreekaga on küll kohatu, aga mitte sellepärast, et meil oleks olukord parem. Risti vastupidi. Kreekas varjati kulutusi, st laristati võõrast raha; meil aga varastati oma maksumaksja taskust ja põrutati vastu rindu: „Kae, kui kõvad me oleme!“

Kui rind kannatab, võib edasi taguda — süda ei pruugi vastu pidada.