Andres Raid: Igal pool omad ja kas tõesti kinnimakstud?

Kaks kuud üsna intensiivset pusimist meie kütuseturul on viinud üsna oodatud, kuid ikkagi üllatavate tulemusteni. Rohked, ka laipadega lõppenud õnnetused katlamajades on olnud midagi sellist, mis pälvivad korraks tähelepanu ja siis vajuvad unustuse hõlma.

Järgmise õnnetuse puhul, nagu see alles Kiilis juhtus (masuudihoidlat puhastama läinud mees Ida-Virust sai surmavalt mürgitada) on eelmine samasugune juba unustatud ja kahtlane sarnasus nende õnnetuste vahel süsteemi või seaduspärasusena silma ei torkagi.

Ida-Virus teavad asjaosalised täpselt, et tankereid (laevu) ja raudteetsisterne pestakse, saadud solki segatakse meil toodetava põlevkivibensiiniga ja saadud segu (mida madala leektäpi tõttu üheski mahutis hoida ei tohiks) rändab katlamajadesse. Segu on selline, mis lõhnab kaugele ja plahvatab piltlikult öeldes isegi siis, kui sellele sädet näidata.

Palved asja täpsustada lõpevad viitega elu armsusele ja maksu- ja tolliameti andmetel räägime me kümnetest miljonitest eurodest, mis riigil aktsiisina saamata jääb ja mis ometi kuskile rändab.

Firmad, mis kütavad ja kütust tarnivad, on sama telefoninumbriga (näiteks Select Oil ja Avoterm), mis kunagi ei vasta. Ometi võidavad nad Ida-Virus kohalikke tarnekonkursse, mida riiklik hankekomisjon küll tühistab, kuid see tundub, et ei loe midagi. Firma juhatusest levib vahendajate kaudu sõna — pole mõtet uuridagi, meil igal pool omad, ka Toompeal ja igasugune uurimine mätsitakse kinni.

Maksu- ja tolliamet kinnitab, et uurib vaid kütust, mis üle piiri sisse tuleb. Tehnilise järelevalve amet teatab, et uurib ja kontrollib vaid katelde seisukorda, Päästeamet väidab end vaid päästvat ja Tööinspektsioon viitab sellele, et politsei uurimine on käimas.

Prokuratuur teatab, et asi on menetluses ja kommenteerida ei saa. Sompas läinud aastal toimunud katlamaja plahvatuses sai samuti üks inimene surma, uurimine käib, sest oodatakse ekspertiisi tulemusi. Ajakirjanik Kärt Anveltil kulus analüüsi tegemiseks paar tundi (proov Kiili katlamajast) ja selge oli see, et tegemist ei olnud masuudiga, nagu siiani ametlikult väidetakse. TTÜ keemikud vaid naersid — paari tunniga valmib analüüs neljakohalise täpsusega pärast koma, noh, kohalesõit juurde arvata.

Igal pool vaatab vastu isegi mitte ükskõiksus, vaid otsene vastumeelsus asjadega tegelda ja viimaste uudiste suhteliselt õõvastavas valguses hakkasid paratamatult arenema kahtlused, et Select Oili omanikel on tõesti õigus — neil on tõepoolest igal pool omad ja kas tõesti kinnimakstud?

Ei saa ju olla! Katse siseministeeriumist vähemalt kinnitust saada, et see nii ei ole, lõpeb aga fiaskoga. Vastuseks saabub ministeeriumist kiri, mis sisukuselt lööb suvalise bürokraadigi jalust maha — „ministeerium lähtub kohustusest mitte kommenteerida…“

Mida siin ikka kommenteerida, väita ei saa midagi ja uurimisorganeid asendada ajakirjandus ei saa ega peagi. Normaalsetes tingimustes peaksid mõlema huvi olema identne ja mõlema missioon peaks muuhulgas olema üksteise toetamine selle huvides, keda käsitletakse põhiseaduses punkti all „rahvas“.

Antud juhul hõljub aga kogu asja kohal paha hais — oluliselt hingematvam kui suvalisest siiani sisuliselt lõhkeainet kütvast katlamajast võib levida.