Andres Raid: Eesti vallutamiseks pole täägirünnakut vajagi
Vahel on kasulik mõningaid tendentse meelega võimendada, sest siis on selgemalt näha, kuhu nad kulgemas on.
Kaitsetahet tundub meil jätkuvat, kõikvõimalikku relvastust tuleb aina juurde ja üha enam on neid, kes kaitseväeteenistuse läbinuna reservi arvatakse. See on jõud, millega meie potentsiaalne vaenlane alliansi kohaletulekuks kuluva aja jooksul arvestama peab. Kellest see jõud koosneb ja millest moodustub nende kaitsetahe?
Profid on meil teadupärast maailmas laiali kas laevades või muudel missioonidel ja neile kehtivad muud käsuliinid.
Kujutlegem olukorda, kus püütakse kinni suvalise vaenuriigi salasõnum D päeva kohta. Kohe algab siin tõenäoliselt mobilisatsioon ja keda siis kutsutakse?
Ilmnema hakkab kõigepealt, et kutseid pole paljudele kuskile saata, sest aadresse lihtsalt pole ja kui ongi, pole sel reaalsusega mingit pistmist. Suur osa (kui suur, sellest pole kellelgi mingit aimu) on tööl välismaal, kusjuures seal ei tööta reeglina vanurid, naised ja alaealised. Põhiliselt on tegu just “mopiealiste” noorte meestega (esimestena kutsustakse ju äsja väeteeenistusest tulnud, sest neil õpetus veel värskelt meeles), kes majanduspõgenikena endal ja lähedastel hinge sees püüavad hoida.
Jutt käib kümnetest tuhandetest noortest meestest, kes peastaabi ja ministeeriumi kavade järgi suurima heameelega ja mitte kohe, vaid otsekohe esimese marsipataljoniga rindele vaenlasele väärilist vastulööki sõidavad andma.
Teine osa saadakse ilmselt kätte ja need on talumehed-ettevõtjad ja pereelu alguses olevad linnamehed, kel reeglina kõigil kas traktori soetamiseks või elamise alustamiseks võetud laen kaelas. Pangal patriotismitunne muidugi puudub ja vaatamata kaevikus vaenlast ootava kaitseväelase selgitustele võtab pank põllule jäänud traktori (kui see pole juhtumisi naabri poolt lahti võetud ja Kuusakoskisse viidud) ja võla „teenindamisega“ (ilus sõna!) hätta jäänud võlgniku korteri endale ja käitub sellega, nagu heaks arvab.
Nüüd sõltub aga kõik juba ainult vaenlase viitsimisest pinget ikka õhus hoida. Huvitav, kui kaua peab sellele piiramisele siinne kants vastu?!
Vastane vaatab toimuvat piiri tagant pealt, ja täägirünnakut kui sellist enam vaja polegi. Muredest vaevatud mehel on patriotism kiire hajuma ja mõtted käivad seda rada, et “mida ma sellest pangast (kes mu äsja paljaks tegi) ikka niiväga kaitsen ja seda riikigi, kes selle kõik võimalikuks on teinud?”
Lisaks muule on kohalikud otsustajad hoolt kandnud — kogemata või meelega — selle eest, et Kaitseliit ja Kaitsevägi ennast kokku mingil juhul „meiena“ ei tunneks. Valvavad ju kaitseväelasi mitmel pool dislotseerumispaikades just kaitseliitlased, kelle suhtes ajateenijad otseselt küll sallimatud ei ole, kuid kellesse nad kui võrdväärsetesse ka ei suhtu. Mingil määral võib see korraldus isegi õige olla, tegemist on suurel määral ju õppeväeosadega, kuid kliima loomist ja tõelise ühistunde tekitamist pole mingil põhjusel peetud vajalikuks proovidagi.
Lõpetuseks — äsjasest Kevadtormi õppustest jäi paljudele meelde kõrgem väejuht, kes sündmuste keskele saabudes kõikidel näo täis sõimas viisil, nagu poleks mundrivahetust kunagi toimunudki.
Meie reserv tahab aga paremat suhtumist ja on enam kui kindel, et ta seda ka väärib.
