Andres Raid: Äkki hoopis võtaks poliitvangitelt vabadusvõitleja tiitli?
Nagu Vabadussõja sammast oli ilmselt vaja mitte langenutele, vaid selle püstitajatele, nii on ka vabadusvõitlejaid vaja eeskätt neile, kes sellest probleemistikust oma poliitpõllu väetise on teinud. Tundub vähemalt nii.
Kired lõõmavad taas — vabadusvõitleja ja mittevabadusvõitleja, okupant ja anastaja. Saa siis aru.
Iseloomulik on see, et neist inimestest, kes ühel või teisel põhjusel antud vande kohaselt elu hinnaga oma sõjamehekohust täitsid, on saanud vahendid kõikvõimalike poliitiliste jõudude ja ka konkreetsete tegelaste käes. Sõna võtavad endised kompartei funktsionärid ja iseküpsenud dissidendid ja kõiki ühendab üks joon — nad on kõik viimase tõe maaletoojad, ükskõik kelle huvides nad seda ka ei esinda.
Kas keegi on neilt meestelt endilt midagi küsinud? Kas nad tahavad saada vabadusvõitlejateks ja kuidas neid üldse määratleda? Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks ütles alles hiljuti, et mis seal enam ikka — meie töö on tehtud, oleme oma elu elanud nagu oskasime ja see sõda võiks ükskord otsa saada.
Hiljuti toimus pataljon „Narva“ tagasihoidlik jõulupidu ja seal saadi täpselt aru, et mehed on järjekordselt kistud just nimelt vahenditena omavahelistesse arveteklaarimisse. Mehed ise arvavad nii, et vabadusvõitlejaks vast kõiki pidada ei saa, pigem ikka neid, kes sellest võitlusest vabatahtlikena osa võtsid. Mitte kellelegi nad oma arvamust peale ei suru ja nendivad üsna tagasihoidlikult, et eks niipalju, kui inimesi, eks niipalju ole ka erinevaid seisukohti ja eks õigus võib olla omamoodi igaühel.
Endiste grenaderide organisatsioonid pole kuhugi saatnud oma palvekirju sooviga neid kuidagi riiklikult liigitada ja ära märkida, nende säilinud väärikus kuskil koogutamas käia seda ei lubakski. Sellestki saadakse ju suurepäraselt aru, et aeg-ajalt tulevad poliitikud ja poolsalaja mingit tunnustust jagavad ning ülimalt tähtis on, et potentsiaalne valijahääl sellest ikka juurde tuleb. Sellest skeemist näevad ju läbi nood paljunäinud ja –kannatanud rindemehed, kes oma huumorisoone säilitanud ja ükskõik millisest ajupesust hoolimata ikka maailma adekvaatselt tajuvad.
Ka teist poolt üksmeelselt okupandiks nimetada pole nende meelest õige, oli ju ka igal korpuseveteranil oma õigus koju tagasi tulla. Iseasi muidugi, mida nad siin tegema hakkasid, sest pole ju saladus, et paljud neist repressiivaparaadis ja kompartei ideoloogiasfääris üsnagi tulusad ametid said. Aga seegi pole ju absoluut.
Niipea, kui asi läheb aga terminite juurde, muutub asi üsna huvitavaks. Teadupärast on meil ju vabadusvõitlejaid ju ka uuemast ajast: Mart Niklus, Enn Tarto ja paljud teisedki veel. Hiljaaegu riigiprokuratuuri saadetud järelepärimine viis aga hoopis imelike tulemusteni. Küsimus oli lihtne: millal hakkavad Eesti õigusorganid uurima ka justiitskuritegusid, mille tulemusena represseeriti teistimõtlejaid 80ndatel (Jüri Kukk teadupärast vanglas ju surigi). Vastus oli üsna omapärane. Selle kohaselt uurivad õigusorganid (sh prokuratuur) ainult neid kuritegusid, mille kohta on teada, et on riivatud või rikutud inimeste põhiõigusi. Jüri Kuke, Mart Nikluse jt puhul polevat aga teada, et midagi oleks rikutud ja kõik toimus nagu kord ja kohus. Teisisõnu — said asja eest just nii palju, kui olid ära teeninud…
Mille eest siis vabadusvõitleja nimetus anti, jääbki arusaamatuks. Tuleks ära võtta äkki, kuna anti eksikombel?
Kogu maailma kulla ja kalliskivide varust ei piisaks, kui tahaks panna püsti aumärki sõdurivaprusele kui sellisele, sõltumata aastatuhandest, mil nad sõdisid või eraldusmärkidest, mida nad kandsid. Nad kõik olid oma vanemate ainukesed ja neid ohverdati sageli asjade eest, millest neil aimugi ei olnud. Nüüd tahetakse neid taaskasutada kõikvõimalike tegelaste poolt oma isikliku karjääriredeli üsna lollikindla pulgana. See ei ole ilus. Paremal juhul on see väiklane.
