Andres Putting: Rahval on raha nagu raba

Viimasel ajal kuuleme majanduse vallast ainult halbu uudiseid, ent leidub ka näiteid, mis tõendavad, et elu ei olegi nii raske. Vähemasti Viljandi pärimusmuusikafestivalil ilmnes küll midagi muud kui riiki tabanud ränka majandussurutis.

Selleks, et festivali nautida, tuli ju Mulgimaa pealinna üle riigi kokku sõita. Mis ei ole teadagi odav lõbu isegi vaatamata sellele, et folgi eel toimus teatav kütusehindade langus.

Hoolimata kuumusest, kitsast maanteest ja rahvarohkusest said üritusest kasu kõik. Korraldajate piletitulu tõusis taevasse, Viljandi populaarsus suurenes samuti. Rahvamass pani küll kohaliku vee-ja elektrivärgi proovile, aga linn sai ülesandega hakkama. Toitlustajad tegid rekordkäibeid, sest inimesed ju söövad ja joovad. Ning peomeeleolus hindu eriti ei vaadata.

Ka kohalikud taksojuhid ei kurtnud tööpuudust. Suisa vastupidi, raha voolas lausa vastupandamatul viisil taksojuhtide kaukasse: kes vedas külalisi 200 m kaugusele üle tee, kes aga sõidutas naisevalus tudengeid Tartusse pruudi järele ja tagasi. Küsimusele, kas kas külma ka tehti, vastas taksojuht: „Üks ütles, kui kohale saime, et tal pole raha. Aga mida ma temaga ikka teen, soovisin mõnusat folki ja siirdusin uut klienti püüdma.“

Muide, samasugust imetlusväärset suhtumist kohtas ka festivalitiimi liikmete seas. Enamik neist ei olnud sugugi mitte teenistuse peal väljas, vaid hoopis kogemust omandamas.

Festivali jooksul sai teoks ka suur heategevuskampaania „Aita Aita!“, mille käigus koguti annetusi pärimusmuusikaaida ehituseks ning sisustamiseks. Kaks aastat kestnud aktsiooni käigus on kokku kogutud üle 1,2 miljoni krooni, sellest 45 000 krooni tänavuse festivali lõpetanud tänukontserdi „Ando ja sõbrad“ ajal.

Nii et jagub siiski raha nii kultuuri kui ka meelelahutuse jaoks ja jääb üle veel annetamisekski. See annab kõvasti lootust.