Andres Putting: Oodakem Simmi hukkamisega
Seda imelikum on, et Simm sai pikka aega oma postil rahus tööd teha ning et teda autasustatud mitmete Eesti riigi kõrgete autasudega. Isegi seesama üdini salajane ja müstiline teabeamet, kes praegu kapoga koostööd teeb, et mehe süükoormat suurendada, andis talle aastad tagasi oma teenetemedali.
Kus siis olid meie tublide luurajate silmad? Mehele langes kaela ordeneid ja medaleid, tema teeneid tunnustati ja teda peeti meeles, tal oli parim võimalik juurdepääs salastatud teabale. Pole usutav, et Simmi ajendas võimalikule koostööle vaenlasega isiklik solvumine ja kättemaks.
Ääretult imelik tundub, et president avaldab küll kahetsust juhtunu pärast, aga soovib eelkõige kiiret kohtulahendit. Kuidas nii? Riigi esimese mehe sõnum peaks hoopis vastupidine olema: uurimine peab puhtaks pesema riigi maine, mitte lihtsalt asjale kiire ja mugava lõpu leidma.
Uurimine peab sellistel juhtudel olema ääretult põhjalik. Kuni aga inimest pole süüdi mõistetud, kehtib tema suhtes süütuse presumptsioon. Seda peaksid endale meelde tuletama kõik need avalikkuses esinevad poliitikud ja endised kõrged ametnikud, aga ka ajakirjandus, kes osaleb kahjuks järelemõtlematult avalikus hukkamises.
Simmi lugu aga näitab selgelt, et meie julgeolekusüsteem on haavatav. See skandaal peaks olema signaal eelkõige süsteemile endale, et leida võimalikud lekkekohad ning need ära lappida. Seda ei tehta muidugi avalikult ja ajakirjanduse vahendusel.
Nii või teisiti ei maksa aga enne kohtuotsust kireda ja süüdlasele näpuga näidata, sest nagu korralikule luureloole kohane, võivad veel ilmneda asjaolud, mis kogu praeguse skandaali hoopis teise valgusse keeravad. Veel on vara anda hinnanguid. Ootame kõigepealt ära kohtu otsuse.
