Andres Putting: Nudism ei ole liputamine

Niipea kui päike ennast vähegi näitab, hakkab kohe tulema teateid nudistide väidetavatest perverssustest väiksel Pirita rannaribal. Küll nad liiguvad vales kohas, küll on liiga vabameelsed, küll kardavad neid väikesed lapsed.

Ennast tolerantseks pidavad meediategelased avaldavad häälekalt pahameelt „liputajate“ pärast, ent unustavad kirumisega hoogu sattudes ära ühe pisikese tõe. Ka nemad ise on riiete all alasti, rääkimata sellest, et sündisime ju kõik täiesti paljalt. Ei tea, kuidas need nudistide kirujad küll vannis või saunas käivad? Pimedas ja teki all saab küll seksida, aga ennast pesta on vist raskevõitu.

Järgmise piisana pahameele merre lisandus teade, et Eesti Nudistide Seltsi esimees Olev Meremaa kaebas Pirita linnaosa vanema Tiit Teriku kohtusse. Põhjused on ikka endised: nudistid soovivad piirata riietatud rannaliste pääsu neile määratud rannaosale, samuti leiavad nad, et praegu ei kohelda neid võrdselt kõikide teiste rannaalal suvitajatega.

Olgu kohtussekaebamisega, kuidas on, eks alastikultuuri viljelejate seas ole inimesi igasuguseid. Kindel on aga see, et päikese all oleme ikkagi kõik võrdsed, kõik vaid inimesed. Nudistid tahavad päevitada nagu meie kõik, lihtsalt neile meeldib seda teha ilma riieteta. Enamasti on nad muide vanema generatsiooni esindajad. Nooremad vist ei julge ennast võimalikele näpuganäitajatele näidata. Sest alati leidub neid, kes näevad nudistide tegevuses seksuaalset ja isegi kriminaalset alatooni.

Arusaamatuks jääb siiski see, miks siis ronivad vanavanemad lapselastega nudistide alale, mis on ometi selgelt suurte kirjadega nudistidele eraldatud, ja siis väikelapsi paljaste onude-tädidega „traumeerivad“. Äkki tuleb mõnele pähe hoopis nõuda, et lapsevanemad oma rannas ringi tatsavad paljapepulised võsukesed ruttu-ruttu kinni kataksid? Sest miks peame kõik paljaid lapsi vaadates heldinult õhkama, aga paarsada meetrid eemal alasti päevitava inimese poole rusikat näitama.