Andres Mihkels: Kes peab juhtima kaitseväge?

 (86)
Andres Mihkels

Kas meil on hirm, et Eestis võib kaitseväe juhataja kohale tõusta potentsiaalne riigipööraja või vaimse puudega isik? Kui jah, oleks ju loogilisem senisest rangemalt valida neid, kes kaitseväe juhataja ametisse esitavad ja kinnitavad. Kui aga sellist foobiat ei ole, võiks see ka seadusloomes kajastuda.

Põhiseaduse muutmisega — eelnõu seletuskiri on minu hinnangul eksitav — soovitakse kaitseväe juhataja ametissenimetamise kord väidetavalt vastavusse viia parlamentaarse riigikorra põhimõtetega. Tegelikkuses kärbitaks parlamendi õigusi — riigikogult võetaks õigus nimetada ametisse kaitseväe juhataja ja selle liikmetelt õigus temalt aru pärida. Kas on õigem, kui kaitseväe juhataja nimetab ametisse riigikogu 101 liiget, nende seas ka opositsiooni esindajad või ainult valitsuskoalitsiooni 16 ministrit?

Õiguskantsler Allar Jõks märks oma eelmise aasta ettekandes riigikogule: „Erandlik on ka kaitseväe juhataja ametissenimetamine, mis on reguleeritud põhiseaduse tasandil ning tuletatud riigivõimu tasakaalustatuse põhimõttest. Kaitsevägi ei ole tavaline ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kelle juhi nimetab ametisse või vabastab ametist vabariigi valitsus või minister. Need tasakaalumehhanismid on olulised, et ära hoida päevapoliitiline sekkumine kaitseväe juhtimisse ning tagada kaitseväele pandud ülesannete efektiivne täitmine.”

Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli jõudis juba 1997 sellisele järeldusele: “Kuna kaitseväe juhataja saab oma volitused riigikogult, siis allub ta järelikult riigikogule. Kaitseminister saab oma volitused vabariigi presidendilt, sest president kinnitab vabariigi valitsuse koosseisu. Järelikult ei ole nende kahe institutsiooni vahel — vähemalt mina seda ei näe — otsest vertikaalalluvust, seda võimalust ei ole.”

Sellele vaatamata allutas 2002. aasta rahuaja riigikaitseseadus kaitseväe juhataja sisuliselt kaitseministrile. Minister võib kehtetuks tunnistada kaitseväe juhataja käskkirja, mis on tema arvates ebaotstarbekas (ka sõjaliselt!).Nüüd püütakse põhiseadust painutada selle seaduse järgi. Õiguskantsler A. Jõks on leidnud: „Demokraatliku tsiviilkontrolli sisu ei ole see, et kaitseminister astub sisuliselt kaitseväe juhataja asemele ja hakkab otsustama küsimusi, mis kuuluvad olemuslikult kaitseväe juhtimise kompetentsi (näiteks küsimust, kuidas kaitsevägi talle pandud konkreetset ülesannet peaks täitma).”

Nii kaitseväe usaldajad kui umbususaldajad on rõhutanud kaitseväe erilisust. Miks ei kajastu see erilisus siis seadustes-eelnõudes? Ikka ja jälle püütakse kaitseväge suruda mingisse tuttavasse „kastikesse”. Kaitseväe korralduse seaduse eelnõus on toimunud „märkimisväärne edasiminek” — kaitsevägi muutuks „täidesaatva riigivõimu asutusest” „sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutuseks kaitseministeeriumi valitsusalas” ja kaitseväe juhataja allutataks „vahetult” kaitseministrile.

Põhiseaduse muutmine tugevdavat tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Tsiviilkontrolli mõiste ei ole ostukäru, mida igaüks võib oma soovi järgi täita. Meil on täidetud kõik tsiviilkontrolli üldtunnustatud nõuded: meil on demokraatlikult valitud riigikogu ja valimistulemuste põhjal moodustatud valitsus; meil kehtivad seadused ja kohut mõistab ainult kohus; riigil on tsiviilisikust riigipea, kes on ühtlasi riigikaitse kõrgeim juht; kaitseministriks on tsiviilisik; kaitseväe üle kehtib ka parlamentaarne kontroll (mida nüüd tahetakse vähendada); meil on ajakirjandusvabadus; kaitseväelane ei tohi olla riigikogu liige, poliitilisel või muul taolisel valitaval kohal.

Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse selgemat tsiviiljuhtimist. Paraku upuvad ka kõige detailsemate õigusaktidega riikides õppustel soomukid koos sõduritega. Ka juhul, kui kaitseväe juhataja peab igast oma sammust kellelegi enne ja pärast ette kandma. Seadus ei suuda tagada, et ametist lahkuda otsustanud kaitseväe juhataja ei tee räiget poliitilist avaldust või midagi veel hullemat. Õiguskantsler Jõks: „Kuid ka kehtiva õiguse raames tegutsedes on võimalik teostada tsiviilkontrolli kaitseväe üle senisest jõulisemalt ja tulemuslikumalt.”

Riigikohus leidis 1994. aasta otsuses, et kuna president on riigikaitse kõrgeim juht, peavad tal olema vastavad volitused riigikaitse alal: „Juhtimisfunktsiooni teostamise üheks funktsiooniks on korralduste andmine alluvatele. Isikul, kes on mingi valdkonna kõrgeim juht, peab olema õigus anda teatavaid korraldusi selles valdkonnas. Käsku, millega kaitsejõudusid rakendatakse sõjaliseks tegevuseks rahu ajal, ei saa anda, mööda minnes põhiseaduses sätestatud riigikaitse kõrgeimast juhist.”

Sama kehtib loomulikult ka sõjaaja kohta. Põhiseaduse muutmisega võetaks riigikaitse kõrgeimalt juhilt ka võimaluse osaleda kaitseväe juhtkonna nimetamises. Kaitseväe korralduse seaduse eelnõu kohaselt aga võib rahuajal Eesti vastu suunatud ründe puhul kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise otsustada … kaitseminister. Peale presidendi jääks kõrvale isegi valitsus. Muide, põhiseaduse järgi juhib minister ainult ministeeriumi. Kuna kaitsevägi on juba muudetud täitevvõimu asutuseks, on presidendil tehtud kaitseväe juhtimises osalemine võimatuks, sest õigusriigis kehtib võimude lahususe põhimõte.

Mina näen nii rahuaja riigikaitseseaduses kui kaitseväe korralduse seaduse eelnõus vastuolusid nii põhiseaduse, riigikohtu otsuse kui õiguskantslerite arvamustega. Kavandatud muutmise järel toimiks põhiseadus küll edasi, kui aga kaitsevägi ja kaitseväe juhataja tahetakse seadusega allutada täitevvõimule (valitsusele või lausa kaitseministrile), tekib paratamatult konflikt, sest kaitseväe juhtimises ei saaks osaleda riigikaitse kõrgeim juht, president.

Meie seaduste seadust ei tohiks muuta läbimõtlematult ja kiirustades. See oleks halb pretsedent. Mitte ei tahaks, et iga riigikogu peaks normaalseks möödaminnes ka põhiseadust muuta. Pealegi tuleks selleks enne valijatelt mandaat saada.

Nüüd tuleks aeg maha võtta ja asja igakülgselt arutada. On võimalus põhiseadust kavandatud kujul mitte muuta ning viia kehtivad ja valmivad riigikaitseseadused kooskõlla põhiseadusega, lähtudes võimude tasakaalustatuse ja koostöö põhimõttest. See on võimalik. Kui jõutakse järeldusele, et on õigem, kui kaitseväe juhatajat ei nimeta ametisse riigikogu ja kandidaati ei pea esitama riigikaitse kõrgeim juht, võiks kandidaadi riigikogule esitada näiteks riigikaitse nõukogu (koosneb presidendist, kaitseväe juhatajast, riigikogu ja valitsuse esindajatest) või valitsus.

Lõpuks — kui arutelu tulemusena leitakse, et kaitsevägi ja kaitseväe juhataja tuleb seadustega täielikult allutada „poliitiliselt vastutavale” kaitseministrile, tuleb enne kindlasti põhiseaduses presidendilt võtta riigikaitse kõrgeima juhi staatus ja anda see näiteks peaministrile. Nii olulise muudatuse peaks aga kindlasti heaks kiitma riigikogu kaks järjestikust koosseisu või panema selle rahvahääletusele.