Andres Mäe: Religioosne kogemus — ajukeemia kõrvalnähtus?

Maailma teadlased on pikka aega otsinud seletust usulisele kogemusele, tundele, mida müstikud nimetavad nirvaanaks ja kristlased ühtesulamiseks Kõigevägevamaga; kasutades kaasaegset tehnoloogiat üritavad teadlased leida vastust küsimusele — kas neurotransmitterite ja ajukeemiaga ning närvivõrgu terminitega, on võimalik avada religioossuse olemust.

Philadelphia ülikooli teadlane Andrew Newberg väidab oma hiljutises uurimuses, et inimaju on üles ehitatud nii, et me saaksime tunda hingelisi ja religioosseid kogemusi.

Näiteks kiirusagariku vähenenud aktiivsus on see, mis paneb meid tundma üleloomulikku ühtekuuluvust kõiksusega. Otsmikusagarikus sünnivad aga tänu süvenevale keskendumisele meditatsiooni käigus jumaliku armastuse ja halastuse tunded. Inimesed, kes väidavad, et religioon on muutnud nende elu aktiveerivad järjepideva usulise tegevusega oimusagaraid.

Oma raamatus “Miks Jumal meid maha ei jäta” väidab Andrew Newberg, et ilma fundamentaalsete muudatusteta püsib religioossus inimese ajus väga pikka aega. Ajus on eelsoodumused usulisteks kogemusteks ja seetõttu usuvad inimesed Jumalat.

Newberg sooritas rea eksperimente Tiibeti munkadega, uurides nende aju tegevust sügava meditatsiooni käigus. Radioaktiivse värvaine abiga ajust tehtud pildid näitasid selgelt keskendumisse kaasatud otsmikusagara suurenenud aktiivsust. Kolmemõõtmelises ruumis orienteeruda aitava kiirusagariku aktiivsus oli aga väga madal.

Newbergi väiteid kinnitavad teisedki uurimused. Näiteks California ülikooli neuroloogide omad, kes uurisid religioosse kogemuse seotust langetõvega. Samuti Duke’i ülikooli psühhiaatri Roy Matthew uuringud narkootilistest hallutsionogeenidest, mis võivad tekitada müstilisi kogemusi ja mille kasutamine on tavaks mitmete religioonide praktikas.

Kanada teadlane Michael Persinger Laurentsiuse ülikoolist on uurinud magnetvälja mõju inimajule. Persinger väidab, et enamus katsealusest kogesid müstilisi tundeid, kui nende aju ümber tekitati nõrk elektromagnetväli. Ühed väitsid eksperimendi lõppedes, et tundsid Jumala puudutust, teised olid aga hirmunud ja rääkisid võitlusest deemonite ja kurjade vaimudega. Kui taolisi tundeid kogevad inimesed laboratooriumis, kes teavad, et nad on katsealused, siis mida võiksid tunda need, kes osalevad usklikena jumalateenistusel moshees, sünagoogis või kirikus. Michael Persingeri sõnul on religioon puhtalt ajus tekkinud kogemus, millel on väljaspool olevaga väga vähe pistmist.

Mida arvavad asjast aga usuteadlased? Georgetowni ülikooli teoloogiaprofessor John Haught ütleb, et usk on midagi enamat kui meditatsioon, haigushoog või hallutsinogeenide põhjustatud joove. Tema sõnul on usk on suurem ja laiem, et olla pelgalt ajuosade tekitatud.

Sama meelt on ka psühholoog Daniel Batson, kelle arvates on aju ainult vahendiks religioossuse kogemisel. Aju ise usuhardust ei tekita, nii nagu ei sünni klaverist ilma inimese abita muusikat.