Andres Mäe: Gaasitüli võitjad ja kaotajad
Nõukogude Liidu lagunedes päris Ukraina olulisima osa maagaasi infrastrukuurist: torujuhtmete süsteemi pumplate ja looduslike maa-aluste gaasihoidlatega, mis mõeldud gaasi ekspordiks Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Venemaale jäid maagaasi varud ja tootmine.
Lepete sünd ja asjaolud
Ukrainale kuuluvatest maagaasi leiukohtadest kaetakse napilt kolmandik kodumaisest nõudlusest, ekspordiks ei jää üle midagi. Venemaa käsutuses on küll maailma suurimad gaasivarud, kuid pelgalt siseturuga piirdumine tähendaks hädavajalikest valuutatuludest ilmajäämist, sestap vajatakse läände suunduvaid torujuhtmeid maagaasi eksportimiseks.
NSV Liidu ajast pärit lepete kohaselt peab Gazprom maagaasi Euroopa partneritele üle andma nende maade kunagisel piiril NSV Liiduga. See ei ole eurooplaste mure, kuidas Gazprom oma gaasi Ukraina kaudu edasi toimetab. Seepärast Venemaa on korduvalt üritanud Ukrainale kuuluvat gaasitranspordi süsteemi Gazpromi kontrolli alla saada. Ukrainale kuuluvate torujuhtmeteta ei saa Gazprom maagaasi Euroopasse müüa. Venemaa gaasita jääks Ukraina rasketööstus ja elektritootmine seisma.
Ukraina sai üheksakümnendatel aastatel võtta kahe riigi ühendatud gaasisüsteemist just niipalju gaasi, kui vaja. Niipea kui Gazprom üritas tarbitud gaasi eest võlga sisse nõuda ja gaasitarneid piiras, võttis Ukraina oma jao Euroopasse suunatud ekspordist ning Gazprom pidi Euroopa partnerite survel maagaasi müügi Ukrainale taastama.
Gaasi transpordiks kulub teatud hulk sedasama maagaasi, mida suured pumbajaamad kütusena kasutavad. Kuni selle aasta jaanuarini kattis selle osa Gazprom. Nüüd nõuab Venemaa, et maagaasi transpordiks kulutaks Ukraina oma gaasi, sest Gazpromil on kahtlus, et transpordi tarbeks kulub gaasi vähem, ülejäägi võtab Ukraina omale.
Üheksakümnendatel tekkinud võlgnevuste tagasimaksmise osas saavutati kokkulepe 2002. aastal, kui Ukraina peaministriks oli Viktor Juštšenko. Kaks aastat hiljem sõlmiti Ukraina riikliku gaasifirma Naftogazi ja Venemaa gaasimonpoli Gazpromi vahel gaasitarnete korraldamise leping järgmiseks viieks aastaks. 2005. aasta detsembris katkestas Gazprom leppe ning tegi jaanuaris 2006 ootamatu ettepaneku vahendajaid kasutada.
Selle aasta jaanuarini ei tasunud Ukraina tarbijad gaasi eest Gazpromile või Naftogazile. Maagaasi importis Ukrainasse RosUkrEnergo, millest pool kuulub Gazpromile (Šveitsis registreeritud tütarfirma Rosgas Holding AG kaudu) ja teine pool (samuti Šveitsis registreeritud) firmale Centragas Holding AG, mille omanikeks on ärimehed Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin.
Segane vahendusskeem
RosUkrEnergo ostab maagaasi Gazpromilt ja Kesk-Aasiast, kuid ei müü seda mitte otse Ukraina riiklikule gaasiettevõttele, vaid RosUkrEnergo ja Naftogazi ühisfirmale UkrGazEnergo. RosUkrEnergo re-ekspordib läbi Ukraina ka Kesk-Aasiast ostetud gaasi.
Naftogaz haldab küll kogu Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kuid teenib tulu vaid kodumaise maagaasi müügist elanikonnale ja soojatootjaile. Ukraina tööstusele ja elektritootjaile müüdava imporditud gaasi eest tasutakse UkrGazEnergole. Viimane on saanud omale ka osaluse Ukraina maa-alustes gaasihoidlates.
Pole teada, kelle huve RosUkrEnergo esindab. Meedias on vihjatud Venemaa ja Ukraina oligarhide ja kõrgete riigiametnike seotusele vahendusskeemiga. Nii olevat suurtarbijate ehk tööstusettevõtete omanikud ja võimukandjad isiklikult huvitatud, et gaasi eest ka õigel ajal tasutaks.
Kui kõik olulised isikud ja ettevõtted on skeemi kaasatud, siis miks on viimase nelja aastavahetuse eel ja ajal kordunud üks ja sama tüli? Kindlasti on tegemist tulusa äriga, et sellest osasaamiseks või olemasoleva osa suurendamiseks ja võistlejate tõrjumiseks takistatakse otselepingu sõlmimist Gazpromi ja Naftogazi vahel (kuigi 24. oktoobril 2008 otselepinguks vajalik esialgne kokkulepe saavutati jäi novembrikusse kavandatud tarneleping sõlmimata).
Segase vahendusskeemi võitjateks on need, kes jagavad omavahel kasumi. Kaotajateks on Ukraina majandus ja ühiskond, sest kahtlastest tehingutest võrsuv korruptsioon õõnestab omariiklust ning mõjutab poliitilisi otsuseid. Kaotajaks on ka Gazprom, sest osa gaasiekspordi tulust läheb ettevõttest mööda. Lisaks kahjustavad korduvad tülid Ukrainaga Venemaa gaasimonopoli mainet.
