Andres Laisk: Vallad roobitsevad elanikke püramiidskeemi ohvritena
Üle nädala on ajakirjandus seda teemat jõudumööda käsitlenud. Teema ei ole küll vallutanud esikaasi, aga tähelepanu on saavutatud küll. On toetajaid, kes näevad selles kiiret võitu, sh kindlasti suur hulk neid valla elanikke, kes juba on registris. On ka tuliseid vastuvaidlejad, kelle arvates on see samm ohuks omavalitsuse tulubaasi püsivusele ja selle läbi halveneb teiste teenuste pakkumise võimekus.
Maamaksust vabastamine pälvis ilmselt tähelepanu kahel põhjusel. Majanduslikult keerulisel ajal, kui eeldatakse pigem maksude tõstmist, mõjus selline otsus küllap üllatavana. Algselt kerkis maamaksu vabastuse idee pinnale vastukaaluks poliitikale Tallinnas, kus asuti jõuliselt maamaksu just tõstma. Ideest sai mõnede poliitiliste suundade valimislubadus ja tänaseks on sellel siis ka esimesed tulemused.
Soovimata võtta seisukohta, kas see samm on Harku vallale majanduslikult tasuv või mitte, julgen väljendada rõõmu selle üle, et üks omavalitsus on võtnud riski neile antud tagasihoidliku maksuiseseisvuse piires, kujundades eelarvepoliitikat ning räägib aktiivselt kaasa oma tulubaasi osas.
Kahjuks on maamaksu määraga mängimine ka praktikas suurema osa omavalitsuste jaoks ainuke võimalus oma tulubaasi iseseisvalt kujundada. See on ilmselt teine tähelepanu alla sattumise põhjus. Ei olda lihtsalt harjutud, et omavalitsus võiks maksupoliitikaga mingit iseseisvat eelarvepoliitikat ajada ja sellega teiste omavalitsuste hulgas erinevana välja paista, sest seaduses on selleks jäetud EL keskmisega võrreldes väga väikesed võimalused.
Siin avanebki mündi teine külg. Omavalitsuste võimalused oma eelarvetulusid mõjutada on sedavõrd piiratud, et tegelikkuses on väga keeruline mõistliku iseseisvat eelarvestrateegiat kujundada. Peamine, mille poolest omavalitsused Tallinna piirkonnas erinevad, on see, kui julgelt on laenu võetud, lootes pidevale eelarvemahu kasvule ja elanike juurdevoolule.
Sealjuures ei ole ilmselt eriti mõeldud tasuvusajale ega sellele, milliste vahendite arvelt oma likviidsust suudetakse tagada nendel perioodidel, kui kulud ajutiselt tuludest märksa kõrgemaks tõusevad. Nii mõneski vallas on seeläbi püsti pandud omamoodi klassikaline püramiidskeem, mille ainukeseks püstihoidjaks on uued uute elanike näol pidevalt juurde tulevad „investorid“ kelledelt laekuva tulu arvelt suudetakse püramidi kõrgemas osas asuvatle elanikele teenuseid osutada.
Püramiidskeemi eristab strateegilisest arengust pikaajaline eelarveplaneerimine, kus nähakse ette kulude katteallikad ka selleks puhuks, kui süsteem ei saa enam täiendavalt välisfinantseerimisest tuge ja peab hakkama iseseisvalt toimima. Täna on aga tekkinud olukord, kus mõned omavalituspüramiidid hakkavad lihtsalt elanikke „täis saama“ ja nende varasemaga võrreldav kasv ei ole enam füüsiliselt võimalik.
Inimesi mahub mõistliku planeerimise korral ruutmeetrile lihtsalt lõplik arv ja selle ületamiseks kukub kogu teenindav infrastruktuur piltlikult üteldes kokku või vajab ülisuuri lisainvesteeringuid. Teisalt on kinnisvaraturu arengud oluliselt pidurdanud elanike valglinnastumist ning isegi nendes piirkondades kus maa ja infrastruktuuri ressurss veel lubaks on kasvud oluliselt pidurdunud. Tulemuseks on püramiidide alumise otsa kokku kuivamine.
Kui oma olemuselt jätkusuutlikel (piisava elanike arvuga, sobiliku infrastruktuuriga) omavalitsustel oleks suuremad võimaluse oma eelarve tulubaasi kujundada, ei peaks nad keskenduma nii palju ainult ühele tuluallikale – uutele elanikele. See looks laiapõhjalisema ja stabiilsema tulubaasiga kasvueeldused, mis oleks jätkusuutlikud sõltumatult majandustsüklitest ja riigi eelarvepoliitikast.
Omavalitsused ei peaks vastastikku konkureerima elanike jätkuva kasvu pärast ning oleks võimalik keskenduda põhilisele – kvaliteetsele avalike teenuste osutamisele.
Isiklikult olen seisukohal, et iga inimese auasi on olla sisse registreeritud sellesse omavalitsusse, kus tegelikult elatakse ja elukohaga kunstlik keerutamine ei ole pikas perspektiivis ühiskonnale tervikuna lisaväärtust pakkuv tegevus.
