Andres Laisk: Ahnus, hirm ja armastus
„Kartul üles, kartul maha,” meenub fraas Kivirähu lavastusest „Eesti matus”. Ainult selline tunne on, nagu tahetaks ühe saagi asemel saada kümme. Samas teab iga talupoeg omast kogemusest, et ühel aastal saab vähemalt meie kliimas korjata ikka ainult ühe saagi. Seda pisiasja suurem osa inimestest aga justkui ei mäleta.
Meie suhe olevikuga on vaieldamatult muutunud tänu suurele infotulvale, mis meid iga päev ründab. Me ei mäleta enam eilset, sest olevik pakub igal sammul lakkamatult uut informatsiooni. Juhan Liivi tuntud lause „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” tundub tänapäeval klišeena, mida on sellesse süvenemata raske tõsiselt võtta.
Ajalugu ei kordu kunagi üks ühele. Aga mulle tundub, et kordumise võimaluse tunnetamine annab meile võimaluse olukordi ning läbielamisi õiglaselt hinnata ja aitab kujundada arusaamist maailmast. Vältida ahnust ja hirmu, vältida paanikat.
Majanduse tsüklilisus ei tule ilmselt kellelegi üllatusena. Ka see on ajalugu. Igale tõusule järgneb langus ja vastupidi. Mõni tõus lõppeb eufooriaga, langus lõpeb tõenäoliselt kriisiga. Täna on maailm tervikuna jõudnud eufooriast kriisi.
Selle kriisi peamine erinevus paljudest varasematest on globaalsus. Ka sellised riigid suurriigid nagu Austraalia ja Kanada, millest finantsuudistes harva midagi räägitakse, on kaardile ilmunud. Globaalne kriis eeldab globaalset lahendust.
Peamine küsimus on, kust seda lahendust leida. Puudub tugev vastaspool, kelle poole pöörduda. Tegutseda tuleb koos ja koordineeritult, aga samas igaüks peab seisma ka enda eest.
Ümberringi toimuv on suurele osale inimestele arusaamatu, samas puudutab otse või kaude paljusid. Kuhu kaob kõik see raha? Kas keegi rikastub pööraselt, et siis oma raha hiljem jälle lagedale tuua, või jääme me kõik võrdselt vaesemaks? Kas ühe riigi maksevõimetus on juhus või süsteemne häire?
Küsimusi võibki küsima jääda ja enamikule neist ei ole üheseid vastuseid. Maailma finantssüsteemid on tihedalt seotud ja hetkel piltlikult öeldes „halvatud”. Suurriigid on selle närvisüsteemi turgutamiseks astunud kriitilisi samme.
Praegust tegevust võib võrrelda siiski pigem õnnestunud kunstliku hingamisega kui patsiendi lahkumisega haiglast. Tõenäolisus, et hingama hakkav süsteem aitab elule tagasi ka kogu majanduse, on suur — aga võtab „ajukahjustuse” suurusest sõltuvalt aega.
Mis olulisem: ravi on kallis ja selle finantseerimisel võivad maailmamajanduse kujunemisele järgnevatel aastatel olla struktuurseid muutusi tekitavad tagajärjed. Sellest ravist tuleb meil kõigil osa kinni maksta. Aga kui lahendus piirdub vaid rahalise kaotusega, siis oleme ikkagi võitnud.
Kahjuks keerleb meie elu rohkem kui kunagi varem ahnuse ja hirmu ümber. Ajalehtede esikaasi hõivavad ühte või teise suunda kihutavad pealkirjad. Üles ja alla kihutavad ka aktsiahinnad, valuutakursid ja kütusehinnad. Paratamatult liiguvad ka inimeste emotsioonid seinast seina, sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul parasjagu puhub.
Need emotsioonid kalduvad üle igapäevaellu, väljuvad oma tavapärastest raamidest. Inimesed muutuvad ebastabiilseks ja närviliseks. Vanemate närvilisus kandub üle lastele, ülemuste oma alluvatele, taksojuhi närvilisus reisijale kui soovite.
Selliselt järjest rohkem võnkuv süsteem ähvardab paratamatult ühel hetkel kontrolli alt väljuda. Et seda ei juhtuks, tuleks meil kõigil sisimas tagasi pöörduda põhiväärtuste juurde, astuda rattalt maha ja pöörata tähelepanu oma lähedastele. Armastada. Armastada inimesi, mitte raha.
