Andres Herkel: Venemaa sõda lääne väärtustega

Venemaa agressioon Gruusia vastu on tekitanud ulatuslikke purustusi, nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Veel suurem on selle ebakindlust külvav mõju rahvusvahelisele julgeolekule.

Kes veel ei olnud aru saanud, võiks nüüd juba mõista — Venemaa pole läänelikele väärtustele lihtsalt selja pööranud, vaid ta on nendele sõja kuulutanud. Tänane agressiivsus on kujunenud pika aja vältel.

Teadmata, kuidas kõik laheneb, on meil põhjust analüüsida, kuidas sellise olukorrani jõuti. Venemaal on selja taga massiivne hävitustöö ja inimõiguste rikkumine Tšetšeenias. Korra ähvardati Gruusiat pommitada juba Ševardnadze võimuloleku ajal — põhjendusega, et seal varjavad end tšetšeenid. Alates rooside revolutsioonist 2003. aastal on Gruusia olnud Venemaa ähvarduste alaline objekt.

Vene portaalidest infot ja seisukohti otsides võib kohata versiooni, et käimas on Medvedevi tõeliseks presidendiks karastumise sõda — nagu teine Tšetšeenia sõda oli Putini sõda.

Ma ei usu siiani, et president Medvedevil Venemaal märkimisväärset otsustusõigust oleks. See on ikka taas Putini, täpsemini KGB/FSB sõda.

Oluline erinevus on see, et nüüd rünnatakse suveräänset ja tunnustatud riiki, ÜRO liiget, mitte Venemaast lahku lüüa üritavat ja rahvaste enesemääramisõiguse praktikat katsetavat poolriiki.

Küll on rahvusvaheliste reaktsioonide järjestikune nõrkus kujundanud karistamatuse, mida kõigepealt rakendati Tšetšeenias inimõiguste küsimuses ning mis nüüd väljendub otseses ja jõhkras sõjalises agressioonis Gruusia vastu. Tšetšeenia teine sõda näitas, et sellised jõhkrad meetodid lähevad läbi ja mingi aja pärast loobub Lääs sellest rääkimast või räägib palju vaiksemalt kui algul.

Kui olukorra arenguga mitte kuigi kaugele tagasi minna, siis võiksime alustada näiteks ülemöödunud sügisest, mil pärast Vene luurajate vahelejäämist Gruusias alustas Moskva ulatuslikku kaubandusblokaadi ja gruusia päritolu inimeste sanktsioneeritud tagakiusamist Venemaal. Eelmise aasta 6. augustil heideti Gori lähedale rakett, mis õnneks ei plahvatanud. Venelased raketti omaks ei tunnistanud, ehkki eksperdid olid selle päritolus kindlad. Rahvusvaheline reaktsioon jäi kiduraks mõlemal juhul.

Järgmine proovilepanek oli Venemaa otsus luua diplomaatilised sidemed Gruusia kontrollile allumatute osade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. See juhtus aprillis 2008. Selleks ajaks oli selge, et Venemaa roll nn rahuvalvemissioonidel ei ole Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleemide lahendamine, vaid vastupidi — konflikti kui sellise alalhoidmine. Venemaa lubadus luua separatistidega diplomaatilised suhted pälvis küll kriitikat, kuid taas mitte piisavalt tugevalt.

Eelmisel kuul tegid Vene sõjalennukid ähvarduslende Gruusia territooriumile. Nende lendude toimumist tunnistati, mis tähendas ähvardavat nihet Venemaa retoorikas. Kui varasemate provokatsioonide puhul tunnustati vähemalt sõnades Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, siis nüüd loobuti isegi sellest. Ilmselt oli Venemaa sel ajal juba asunud otsese agressiooni ettevalmistamisele.

Praegune olukord on suuresti ka demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas neid vigu õnnestub osaliseltki heastada, näitab lähem tulevik.