Andres Herkel: Poliitikute õigus valijat petta ei saa olla püha ja puutumatu

 (23)
Debatt
Andres HerkelFoto: Ilmar Saabas

Esitasin kolme kuu eest Riigikogu menetlusse valimisseaduste muutmise eelnõu, mille sisu on see, et uus omandatud mandaat tühistab automaatselt poliitiku eelmise mandaadi.

Kui Euroopa Parlamendi liige valitakse Riigikokku, siis kaotab tema Euroopa Parlamendi mandaat kehtivuse ning kui keegi Riigikogu liikmetest valitakse mõnda kohalikku volikokku, siis kaotab Riigikogu mandaat kehtivuse. Ja vastupidi muidugi ka.

See on esimene katse lahendada alates 2005. aastast valitsev jabur olukord, kus kehtib küll mandaatide ühitamatuse põhimõte, aga poliitikud saavad üles astuda petukandidaadina ehk peibutuspardina, kavatsemata tegelikult mandaati vastu võtta.

Muuhulgas on see kaasa toonud selle, et Tallinna volikogu koosneb nõrga mandaadiga asendusliikmetest. Neile isegi ei anta võimalust oma peamiselt Toompeal tegutseva „hääleisa" või „-ema" varjust iseseisva poliitikuna välja tulla. Tallinna volikogu eelmine koosseis lõpetas koguni 53 asendusliikmega 79-st. Vähemal määral esineb sama probleem ka teistes suuremates omavalitsustes.

Oleme jõudnud olukorrani, kus mandaadist loobumine on tavapärane teguviis, mitte taunitav erand. Ilmselt peibutuspardid sageli ei tahagi peibutuspardid olla, kuid parteipoliitiline loogika surub selle peale.

Seotud lood:

Alternatiivne võimalus probleem lahendada on nö kahel toolil istumise eelnõu, mille esitasid sotsiaaldemokraadid. See tähendab Riigikogu liikmete tagasiviimist volikogudesse.

Juhin tähelepanu, et kahel toolil istumist ehk mandaatide ühitamist on varem Eestis põhiseadusest tulenevalt vaidlustatud. Kõige jõulisemalt tegi seda  õiguskantsler Allar Jõks, viidates kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtte rikkumisele, võimude lahususe põhimõtte rikkumisele ning huvide konfliktile.

Euroopa Liidu liikmesriikide praktika on mandaatide ühitamise või ühitamatuse küsimuses mitmekesine. Minu pakutud lahendus sarnaneb kõige enam Lätis kehtivale seadusele, ka seal kehtivad klauslid, et uus mandaat tühistab eelmise.

Tahan esile tõsta mõned praktilised kaalutlused, miks on õige jääda mandaatide ühitamatuse juurde ning lahendada nn peibutuspartide probleem just sellisel moel.

Praegune olukord peibutuspartidega on halvim võimalikest. See aga ei tähenda, et Riigikogu liikmete taas volikogudesse lubamine on parim lahendus. Möönan, et kümme ja rohkem aastat tagasi võis Riigikogu liikmete kogemusest kohalikes volikogudes abigi olla. Ehk ma kordan ühte klassikalist lauset: „varem mõtlesin ka mina niiviisi!" Aga enam ei mõtle!

Vahepeal on ühiskond küpsemaks saanud ning kohalikes volikogudes kaasa rääkida suutvaid inimesi on meil palju rohkem. Kõige õigem on anda neile võimalus end avada. Nõustun akadeemik Jüri Allikuga, kes pidas Postimehes (7. aprillil) koalitsiooni peamiseks eesmärgiks soovi optimeerida järgmiste valimiste tulemusi: „Ilmselt ei olda rahul 2013. aasta kohalike valimiste tulemustega, kus kaotati palju hääli eelkõige valimisliitudele".

Pärast pikaajalisi ja rumalaid ebaõnnestumisi omavalitsuspoliitikas oleks ehk erakondadel üldse aeg kohaliku tasandi „ülalt alla" juhtimisest loobuda. Kohalikud küsimused pole oma olemuselt parteipoliitilised, nende lahendamiseks sobivad ka kodanikuühendused ja valimisliidud  ning keegi ei keela erakondade liikmetel nendega koostööd teha.

Seega aitab mandaatide ühitamatus kaasa võimu detsentraliseerimisele ning kohmakate võimuvertikaalide lagundamisele.

Mis puudutab Vabariigi Valitsuse seisukohta peibutuspartide eelnõule, siis selle kohta võiks öelda Cicero sõnadega, et kiri ei punasta ehk paber kannatab kõike.

Valitsuse püüab väita, et pakutud lahendused pole põhiseadusega kooskõlas.  Öeldakse, et passiivne valimisõigus ei saa sisaldada kohustust mandaati teostama hakata. Samuti öeldakse, et Riigikogu liikmelt ei saa võtta mandaati tema valimise tõttu kohalikku volikokku, sest on kaheldav, kas kohaliku omavalitsuse volikogu mandaati saab käsitleda „teise riigiametina", millesse asumine on Riigikogu liikme mandaadi ennetähtaegse lõppemise eeldus.

Poliitikute õigus valijat petta ei saa olla püha ja puutumatu. Peibutuspartidega petmine riivab sügavalt poliitika usaldusväärsust tervikuna ning sellest tulenevalt on põhimõte, et uus mandaat tühistab eelmise asjakohane ja  proportsionaalne. Valitsuse arvamus on koostatud sellises tonaalsuses, nagu oleks kahel toolil istumise eelnõu juba vastu võetud ja pidulikult välja kuulutatud. Nii see mõistagi ei ole!

Kui soovitakse mandaatide ühitamatust puudutavad sätted Eesti seadustest kõrvaldada, siis see eeldab üsna kindlasti põhiseaduslikku vaidlust. Kõige selgemalt osutab sellele „Õiguskantsleri 2005. aasta tegevuse ülevaade", mis just nimelt käsitleb kohaliku volikogu mandaati teise riigiametina ja näeb siin selget konflikti Riigikogu liikme rolliga.

Jättes õigusliku vaidluse juristidele rõhutan ma siinkohal kahte lihtsat ja mõistetavat põhimõtet. Esiteks ühel toolil istumine on õigem kui kahele trügimine, pealegi laiendab see demokraatia kandepinda. Ja teiseks: peibutuspartide kasutamine tuleb lõpetada, see peaks olema niisama taunitav nagu doping spordis.