Andres Herkel: Miks İlham Äliyev külas on?

 (64)
andres herkel
Foto: Andres Putting

İlham Äliyevi visiidiga seoses on õhus küsimusi nii Eesti-Aserbaidžaani suhete kui ka Aserebaidžaani demokraatia seisundi kohta. Ajakirjanikud on mult juba küsinud: kas tegemist on meie mõistes demokraatliku riigipeaga ning miks on Eestil nii elavad suhted meist päris kaugel asuva Aserbaidžaani riigiga?

Kõigepealt on Aserbaidžaan väga oluline riik nii oma looduslike ressursside kui ka geostrateegilise asendi poolest. Kui räägitakse Euroopa energiavarustusest, hakkab pilk kaardilt ikka Aserbaidžaani otsima. Aga ärisuhted võivad olla perspektiivsed õige paljudes valdkondades. Vaadates kas või seda, kui palju on sealsetes poodides teistest Balti riikidest pärinevaid toiduaineid, võime oletada, et Eestil on palju kasvuruumi. Seega on suhted seotud ka meie igapäevaste probleemide lahendamisega – vajame ju meiegi tööd ja ekspordivõimalusi.

Kindlasti on Eesti-Aserbaidžaani suhete üks mootor seegi, et Eestis on ligi tuhandeliikmeline aserbaidžaanide kogukond. Nende hulgas on väga aktiivseid inimesi.

Demokraatia toimib seal muidugi teisiti kui meil. Mõnikord küsitakse ka, kas see ikka on demokraatia või hoopis nn kontrollitud demokraatia või mõni muu raskesti nimetatav poliitilise juhtimise viis. Siin on erinevusi, mis tulenevad kultuurist, poliitilisest süsteemist jne. Samas on Aserbaidžaan võtnud Euroopa Nõukogu ees rea kohustusi demokraatia ja inimõiguste valdkonnas ja ei saa tänu sellele probleemidest mööda minna.

ENPA raportöörina olen pidanud teravaid küsimusi korduvalt tõstatama ja ma arvan, et Euroopa riikidest pole aus neist teemadest ka kahepoolsete suhete puhul päriselt vaikida. Kuigi poliitvangide probleemi on presidendi armuandmisdekreetidega järk-järgult lahendatud, leidub vangistatud ajakirjanikke ja ühiskonnaaktiviste siiani. Valimiste puhtuse suhtes on rahvusvahelistel vaatlejatel alati olnud tõsiseid etteheiteid.

Opositsiooni seisund ühiskonnas on ohtlikult marginaliseeritud ja selle tendentsi süvendamisele aidatakse administratiivsete ressurssidega kaasa. Sääraste probleemide loetelu on pikk.

Samas pean tunnistama, et Aserbaidžaan on välispoliitikas hoidnud küllalt arukat joont, hoides oma väga keerulises olukorras uksi mitmel suunal avatud. Seda tuleb hinnata ja Euroopa riigid ning Euroopa Liit tervikuna ei saa endale siin huvipuudust lubada. Seda maad ei saa võtta lihtsustatult ega üleolevalt. Ütleksin isegi, et Aserbaidžaaniga suhtlemiseks peame end väga kõvasti harima, et olla kursis regionaalsete üksikasjadega, maa jõudsa majandusarenguga ning ka haavaga, mille Mägi-Karabahhia kaotus on kõigi aserbaidžaanide hinge jätnud.

Maailm ei ole lihtne. Tervitades näiteks suhete soojenemist Türgi ja Armeenia vahel, ei saa minna mööda sellestki, millised on reaktsioonid Bakuus, kui selle suhtesoojenduse taustal ei terenda vähegi selgemat lootust oluliste kompromisside leidmiseks ka Karabahhi küsimuses. Eesti huvides on otsida teid, mis tooksid Aserbaidžaani lähemale Euroopale ja süvendaksid meie koostööd. Sellest lähtudes tuleb president İlham Äliyevi riigivisiiti tervitada.