Andres Herkel: Lukase valimissüsteem on parem
Nii Reinsalu kui ka Lukase pakutud valimissüsteemide puhul oleks Riigikogust välja jäänud Kalev Kallo, Kalev Lillo, Indrek Raudse ja Priit Toobali värvikad isikud.
Sattusin kuulama üht raadiosaadet, kus inimestelt küsiti, mis on kõige olulisem meede, et parandada demokraatia kvaliteeti. Enamus vastajaist arvas, et muuta tuleb valimissüsteemi. Kuigi küsitlus polnud statistilises mõttes esinduslik, näitab see siiski, et valimissüsteem on demokraatiadebatis kesksel kohal.
Alati on olnud neid, kes usuvad, et ainus õige valimissüsteem on majoritaarne – igast ringkonnast valitakse üks saadik. Seda usku pole kõigutanud asjaolu, et oleme proportsionaalse valimissüsteemiga juba enam kui kakskümmend aastat hästi hakkama saanud ega ka asjaolu, et kõigis Põhjamaades, mis on olnud meie demokraatiapürgimuste eeskujuks, kehtib just proportsionaalne süsteem.
Tõsi on siiski see, et proportsionaalsel valimissüsteemil võib olla väga erinevaid variatsioone. On maid, kus kasutatakse üksnes suletud valimisnimekirju ning valija saab teha otsuse üksnes erinevate erakondade vahel. Sel juhul on erakonnal tohutu roll teha otsus, kes tema esindajatest saab õiguse parlamenti kuuluda. Nimekiri koostatakse kitsa grupi inimeste poolt, aga halvemal juhul üksnes erakonna juhi poolt. On ilmselge, et Eesti valijaile selline süsteem ei meeldi.
Ainus kord, kui Eestis päris suletud nimekirjadega proportsionaalset süsteemi rakendati, oli eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Peamiselt puhus see tuule purjedesse üksikkandidaat Indrek Tarandile. Tarandi edu oli seotud protestiga kinniste nimekirjade vastu. See õppetund mõjus, sest kohe pärast tulemuste selgumist sündis Riigikogus konsensus, et asendada parteihääled ka eurovalimistel edaspidi isikuhäältega.
Eesti valimissüsteem on pisut keeruline, sisuliselt on meil Riigikogu valimistel kolme sorti mandaadid: isikumandaadid, ringkonnamandaadid ja kompensatsioonimandaadid. Just viimane mandaatide liik on alati olnud kriitika all, andes põhjust väitele, et valituks ei osutu mitte see kandidaat, kes saab rohkem hääli, vaid hoopis see, kes on parteinimekirjas kõrgemal kohal.
Seejuures unustatakse tihti ära, et valimissüsteemi on kahekümne aasta jooksul korduvalt muudetud peamiselt selles suunas, et valija häälel oleks suurem kaal. Nii kehtib juba kümme aastat miinimumhäälte nõue, mis on vajalik ka kompensatsioonimandaadi saamiseks. Ajad, kui Riigikokku sattus vähem kui saja isikliku häälega saadikuid, jäävad eelmisse sajandisse. Samuti on vähendatud kompensatsioonimandaatide hulka ning suurenenud on ringkonnamandaatide hulk.
Nende muudatuste matemaatilise aluse kirjeldamisest olulisem on ilmselt resultaat. Nähtavaks murdejooneks on sajandivahetus. Tänasest tagasi vaadates on meil taasiseseisvumise järel toimunud kuued Riigikogu valimised – kolmed eelmisel sajandil ja kolmed sellel.
Ehkki nende valimiste puhul on kompensatsioonimandaatide vähenemine on pidev (60 pealt 1992. aastal 19 peale 2011. aastal), toimus ka siin süsteemiloov muudatus 1999. ja 2003. aasta valimiste vahel. 2011. aasta madalskoor on seotud sellega, et Riigikokku pääses vaid neli erakonda – neid, kelle vahel kompensatsioonimandaate jagada, oli vähe.
Seega võib öelda, et valimissüsteem arvestab valijate poolt tehtud isikueelistusi silmapaistval määral, parteinimekirjade roll on järjest vähenenud. Paraku on siin kaks probleemi. Süsteemi keerukuse tõttu pole paljud valijad ilmselt tähelegi pannud, et nende hääle kaal on tõusnud. Samuti pole süsteem lõpuni järjekindel. Väikese muudatusega on võimalik saavutada see, et parteinimekirja asemel reastuvad kandidaadid pingereas isiklike häälte kaalu järgi. Lisaks häälte arvule tuleb sel juhul arvesse võtta vastava valimisringkonna suurust. Riigikogu koosseisus vahetuks sel juhul vähem kui kümne liiget.
Üleminekust täiesti avatud nimekirjadele on ammu räägitud ning õhus on kaks võimalikku muudatust. Esimest neist hakati kevadel siduma Tõnis Lukase nimega ning see puudutabki üleriigilise nimekirja reastamist häälte kaalu alusel. Lukas esitas selle idee valimisseaduse muudatusettepanekuna. Varem on samast ettepanekust rääkinud Mart Laar ja Mart Nutt. Nende esituses sisaldus kaks väärtuslikku lisaaspekti: võitjat premeeriva d’Hondti kordaja kaotamine ning ringkonnanimekirjade reastamine tähestikulises järjekorras. Nüüdseks on nn. Lukase süsteem esitatud Riigikogu menetlusse hoopis Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt.
Teine ettepanek, mis läheb olemasoleva süsteemi muutmisega pisut kaugemale, seostub Urmas Reinsalu nimega. Reinsalu pakub sellist süsteemi, nagu kehtib Soomes: kõik mandaadid jagatakse ringkondades ja üleriigilist valimiskünnist ei ole. Selle süsteemi puhul poleks praegustest Riigikogu liikmetest parlamenti pääsenud 16 inimest, nende asemel oleksid teiste seas kvalifitseerunud ka kolm rohelist, üks rahvaliitlane ja kaks üksikkandidaati.
Mõlema ettepaneku puhul on Riigikogust väljajääjate näitena toodud peamiselt Kalev Kallo, Kalev Lillo, Indrek Raudse ja Priit Toobali värvikad isikud. Muudatused oleksid siiski suuremad ning Reinsalu muudaks olemasolevat süsteemi pisut enam.
Kummagi lähenemise plusse ja miinuseid vaagides tuleks minu meelest saavutada see, et kaks siiski üsna lähedast ettepanekut ei muutuks teineteist välistavateks. Kui nõrkustest kõnelda, siis Lukase ettepaneku hädana on esile toodud selle keerukus. Samas pole see siiski oluliselt keerulisem kui praegune valimissüsteem.
Reinsalu ettepanek annab teatud võimaluse üksikkandidaatidele, aga see võib soodustada ka mõne regionaalse partei teket, näiteks Ida-Virumaal. Kakskümmend aastat tagasi oleksid Ida-Virumaa Eestist eraldamist nõudvad tegelased sellise partei väga suure tõenäosusega loonud. Praegu on Mihhail Stalnuhhinil Narvas vaja Keskerakonda sama palju kui Keskerakonnal Stalnuhhinit, aga Reinsalu süsteemi rakendamisel saaks Stalnuhhin mõttekaaslastega ka ilma Keskerakonnata hakkama. Kas see on Eestile kasulik või kahjulik, on omaette küsimus. Ilmselt on Stalnuhhini ja ta mõttekaaslaste hoiakud Eesti riigi suhtes oluliselt negativistlikumad kui Keskerakonna liikmetel keskmiselt.
Küsimusele, kumb süsteem on õiglasem, puudub ühene vastus. Regioonide ühtlase esindatuse seisukohalt võiks eelistada Reinsalu süsteemi. Samas tagab Lukase süsteem künnise ületanud erakondade jaoks parlamendikohtade proportsionaalsema jaotuse. Reinsalu süsteemi puhul võivad tekkida ebaühtlased ülejäägid, mis proportsionaalsust moonutavad. Näiteks 2007. aasta valimistel saavutasid künnise ületanud rohelised Riigikogus kuus mandaati ja tervelt viis neist olid kompensatsioonimandaadid. Seega võib korraliku toetusega erakond Reinsalu süsteemi puhul saada hoopiski ebaproportsionaalselt madala esindatuse.
Kõiki asjaolusid kaaludes kaldun mina pigem Lukase süsteemi toetajate kilda ja seda mitte põhimõttel argumentum ad hominem, vaid sisust lähtuvalt. Mis puutub Reinsalu süsteemi voorustesse, milleks võib olla võimaluste andmine valimiste väiksematele osapooltele, siis seda võib osalt saavutada ka muude ettepanekutega, nagu valimiskünnise alandamine või kautsjoni vähendamine.
