Andres Herkel: Kes venelaste eest räägib?

Vaatamata kõigele näitavad viimaste päevade sündmused Eesti ühiskonna küpsust. Teades, kui lihtsalt mujal maailmas kumminuiad mässajate ja marodööride vastu käiku lähevad, näitas meie politsei üles suurt kannatlikkust. Peame olema tänulikud kõigile, kes hoidsid tulipäid provokatsioonide eest. Aga eriti peame olema tänulikud neile eestivenelastele — vähemalt nende vaikivale enamusele –, kes ei kiitnud heaks korrarikkumisi. Nende arusaam ajaloost võib olla teistsugune, aga nad säilitasid väärikuse ja respekti Eesti riigi suhtes.

Tsiviilühiskond ja demokraatia saavad hästi toimida siis, kui ühiskonna kõik rühmad on haaratud otsustusprotsessi, kui nad saavad ja oskavad kaasa rääkida. Sellest aabitsatõest lähtudes on Eestis viisteist aastat korratud integratsioonimantrat ja mitmed heatahtlikud nõustajad on näinud võlulahendust kodakondsete ringi kiires laiendamises. Paraku ei pruugi hea tahte lahendused töötada, kui ühiskonna suurte rühmade veendumused ja poliitiline kultuur teravalt erinevad ning pind dialoogiks puudub.

Mitmed sotsioloogid ja politoloogid ennustavad, et okupatsioonimärgi eemaldamisest tekkinud vastasseis pigem süveneb ja riigijuhid on süüdi selles, et pole suudetud oma samme teisele poolele selgitada. Aga kellele ja kuidas? Minu meelest on probleem ka selles, et eestivenelaste nimel esinevad tihti robustsed ühe sisendiga hääletorud, kes, keskendudes vaid oma sõnumile, ei suuda tõsist dialoogi pidada. Kes nad on? Konstitutsioonierakond ja Notšnoi Dozor.

Konstitutsioonierakond sai valimistel üheprotsendilise toetuse ning Notšnoi Dozor kaldus oma algatustega massiliste korrarikkumiste teele. Nende hääl ja tegevus on olnud teravalt fookuses, kuid see on täiesti ebaproportsionaalne avaliku toetusega võrreldes. Tõenäoliselt pole Klenskil, Zarenkovil, Lebedevil või Linteril tulevikus mingit olulist rolli Eesti elus.

Putini Venemaa räägib tihti eestivenelaste nimel. Hulk vaeva on nähtud, et siin vastasseis üles kerida. Olukord, kus eestlased nägid südalinna pronkssõduris üha teravamalt okupatsioonisümbolit, aga venelased püha sõja mälestusmärki, oli mõeldud selleks, et meid lõhestada ja nõrgestada. Ümbermatmine ja monumendi taasavamine sõjaväekalmistul on uus olukord. Praegusele pingele vaatamata võib just see uus muutmatu reaalsus teema maha võtta, aga see pole Kremli võimukandjate huvides.

Vene propaganda levitab räigeid valesid ja külvab vaenu. Okupatsiooni nimetatakse vabastamiseks ning fašistina määratletakse igaüht, kes Vene „pühas ajaloos” plekke näeb. Samas on paljud eestivenelased järjest ühekülgsemas vene meediaväljas. Viimaste sündmuste puhul on vene meedia maha vaikinud kogu lõhkumiste ja poerüüstamiste laine Tallinnas, mis viis noorukite massilise kinnivõtmiseni politsei poolt. Eestivenelastele aga ei saa see teadmata olla ja siit sünnivad paratamatult järeldused, mis Eesti-vastasele propagandale ei sobi.

Olnuks loogiline, kui Keskerakonna poolt oleks nende päevade jooksul sõna võtnud ka mõni vene rahvusest poliitik. Neid on ju Toompeal mitu ja Tallinna volikogus lausa fraktsiooni enamus. Aga võta näpust, keegi „ei kommentaari”. Venelased pole Keskerakonnas mitte selleks, et nad neid endid puudutavates küsimustes sõna võtaksid, vaid hoopis selleks, et nende nimel esineks Savisaar üksi.

Tõele au andes tegi Tallinna linnavalitsus ühe õige otsuse ja see oli alkoholimüügi keeld. Samas ei teinud Savisaar kui suurima venelaste toetusega poliitik ega ükski ta vene rahvusest erakonnakaaslane üleskutseid vandaalitsemine peatada. Selle asemel tuli kiuslikku irooniat, segaseid süüdistusi ja ärplev kinnitus, et ainult Keskerakonnal on venelaste toetus. Isegi varjusurma langenud Vene Erakond Eestis ja Vene Kodanike Liit on kutsunud vägivallast hoiduma, jättes kodurahu nimel hinnangu monumendi teisaldamisele andmata. Erinevalt Keskerakonnast on see lähenemine vastutustundlik.

Äärmuslastega pole millestki rääkida. Venemaaga tuleb saavutada riikidevahelise suhtluse hädavajalik tase — seda vaatamata sealtpoolt tehtud avalduste agressiivsusele. Mingil juhul ei saa dialoog eestivenelastega toimuda Moskva kaudu. See ei saa toimuda ka Savisaare kaudu, sest siis räägib üksnes tema ja üksnes iseenda huvides.

Dialoogi saavutamiseks on vaja siinse vene ühiskonna küpsust — eeskätt seda, et arvamusliidrid võtaksid vastutuse venelaste nimel rääkida. Näitleja Aleksandr Ivaškevitš oli esimene, kes vandaalitsemise avalikult hukka mõistis. Venekeelne „Aktuaalne Kaamera” tegi intervjuud mitme vene intellektuaaliga Eestis ja ka nemad hindasid olukorda mõistliku tasakaalukusega. Arvan, et just selliste eestivenelaste hääl peab kuuldavaks saama. Jätkuv takerdumine kõnevalangutesse Savisaare, Putini ja Klenski kombel ei paranda kõige vähematki.