Andres Herkel: Hull ja loll ehk Venemaa ja Euroopa suhted Ukraina kriisis

 (75)
Debatt
Andres HerkelFoto: Ilmar Saabas

Hull asub normaalse mõistusega inimest terroriseerima niipea, kui taipab, et viimane on nõrk ja otsustamatu. Ehk teisisõnu: ta on loll. Selline võrdpilt iseloomustab Venemaa ja Euroopa Liidu suhteid. Venemaa on hull. Euroopa Liit on tossike ehk loll - vähemalt senimaani.

Terve mõistuse järgi peaks Venemaa kalkuleerima kahjudega, mida sõjaline sekkumine Ukrainas talle tekitab. Rahvusvaheline autoriteet ja usaldus langeb, isegi SRÜ riigid distantseeruvad selgelt. Venelased ise ei kujuta ette sõda ukrainlastega. Lisaks on see majanduslikult mõistusevastane tegu. Rubla kurss juba langeb. Olümpiamängud on niigi Venemaa eelarvet kurnanud, samuti piitsa ja prääniku jagamine Kaukaasias.

Sõda Krimmis ei ole Venemaale kasulik, rääkimata selle levimisest Ukraina teistesse piirkondadesse. Samuti ei kaitse see mitte kellegi elusid, vaid seab need ohtu. Pinged ukrainlaste ja venelaste vahel üksnes süvenevad sellise sekkumise tagajärjel. Kuid nähtavasti see ongi eesmärk. Andrei Illarionovi hoiatab, et Venemaa võib saata „oma" provokaatorid tapma Venemaa kodanikke ja sõjaväelasi, et luua nii ettekääne julmemate jõumeetmete kasutamiseks. 

Seotud lood:

Venemaa tippjuhtkond eesotsas presidendiga koosneb inimestest, keda ei juhi terve mõistus ega isegi mitte lihtsakoeline võimuinstinkt. Neid on nakatanud elukaugete filosoofide „müstiline vene idee". Kuna nad näevad toimuvas ohtu Venemaa imperiaalsetele püüetele, siis ollaksegi valmis astuma drastilisi samme.

Võrdlus Teise maailmasõjaga ei piirdu Austria Anschlussiga ja Tšehhi ülevõtmisega sudeedisakslaste kaitsmise ettekäändel. Niisama palju on alust tõmmata paralleele Natsi-Saksa ideoloogia ja Vene imperiaalse idee nüüdsete arenduste vahel. Samuti võib olla isiksuslikke seoseid kummagi riigi tippjuhtide vahel. Mõlemal juhul varjutab imperiaalne idee terve mõistuse ning agressiivsel poliitikal ei puudu kandepind. Huvitav kokkulangevus kahe agressori vahel on ka olümpiamängudega suurustlemine sõja eelõhtul.

Lev Gumiljov, aastaid nõukogude vangilaagrites veetnud mõtleja, kelle pärand on jätkuvalt aktuaalne, rõhutas vene etnose noort energilist alget võrreldes allakäivate ja väsinud Lääne-Euroopa rahvastega. Ehkki kaasaegse Venemaa demograafilised näitajad ning eliidi lahkumine maalt ei toeta Gumiljovi arusaamu kuidagi, pakub see populaarmütoloogilise seletuse neile pingetele, mis iseloomustavad Venemaa suhteid naabritega.

Venemaa käitub Ukraina suhtes agressiivse uljusega, samas kui Lääne kaalutlevat diplomaatilisust iseloomustab initsiatiivi loovutamine. Hiljemalt alates 2008. aasta kallaletungist Georgiale peaks olema selge, et Putini Venemaa läheb sellistes olukordades just nii kaugele, kui kaugele Lääs laseb tal minna. Eilne Euroopa Liidu välisministrite kohtumine oli pettumus, sest otsustavust reageerida lihtsalt ei ole.

***

Ukraina sündmusi iseloomustab kestev pinge ja vähene ennustatavus. Tõsi, nüüd on ennustamine juba lihtsam: olukord läheb veel hullemaks ja Venemaa ei pruugi peatuda.

Kolm kuud tagasi olid stsenaariumid palju segasemad. Kui Vilniuse tippkohtumise eel võis oodata, et assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga tuleb, siis ei läinud see hoopiski nii.

Et Janukovõtši „ei" Euroopale tähendas tema lõpu algust, võis Moskvale selge olla. Vähemalt pidid Kremli kombinaatorid sellise arenguga arvestama. Ukraina avalikkus ei olnud selliseks kannapöördeks valmis, see oli šokeeriv. Nagu ei oleks ka meie avalikkus valmis, kui president või peaminister teataks ootamatult kavatsusest teha ettevalmistusi SRÜ-sse astumiseks.

Maidanil puhkes õieti Ukraina rahva ootuspärane reaktsioon. Küsimus oli  selles, kui kaua see kestab ning millega vastasseis lõpeb. Kohtudes Ukraina opositsiooni esindajatega detsembri kekspaigas, oli nende sõnum ühene: Maidan seisab presidendi ja tema otsuse vastu lõpuni. Samas ei olnud selge, mis see „lõpp" on ning kaua kõik aega võtab.

Kui Janukovõtš läks välja otsesele vägivallale demonstrantide suhtes ja hulk inimesi hukkus, siis selgus, et Ukrainal on parlament. Ülemraada, mille viimaseid valimisi ja ka pikaajaliselt kentsakat töökultuuri on põhjust kritiseerida, osutus korraga sekkuvaks ja poliitikat loovaks vahendiks. Parlament suutis peatada diktaatori enne, kui diktaator oleks peatanud parlamendi.

Ma ei ole küll nii naiivne, et näeksin toimunu taga üksnes Ülemraada liikmete hulgas ootamatult tekkinud humanismipuhangut. Ilmselt mängis suurt rolli see, et Janukovõtši selja tagant lahkusid oligarhid. Sellega anti ka Regioonide Partei parlamendiliikmetele roheline tuli presidendi tagandamiseks.

***

Venemaa oli mängu hetkeks kaotanud. Üldiselt arvatakse, et Krimmi hõivamine oli Putini viimane käik, et end maksma panna. Kuid pole kindel. Operatsiooni teostamise viis ja kiirus kinnitab, et selleks valmistumine oli pikaajaline. Krimmi okupeerimine võib olla osa kaugemast plaanist, mis ulatub Balti riikideni. Hull on tihti kaval ja kavakindel.

Seda hullust saab peatada vaid järjekindla heidutusstrateegiaga. Venemaa tuleb korrale kutsuda sanktsioonidega. Ta tuleb välja kurnata jõuliste vastusammudega, nagu veel Ronald Reagan neid astuda mõistis.

Nüüdse Venemaa paralleelil Teise maailmasõja eelse Saksamaaga puudub üks komponent. Toonane Euroopa jagamine toimus kahe agressori, Saksamaa ja Nõukogude Liidu ehk Hitleri ja Stalini vahel. Nad väärisid teineteist. Praegu on tegemist ühe agressoriga, see on Putini Venemaaga. Küsimus on selles, kas Lääne liidritel on julgust, et sekkuda ning peatada hull enne, kui tema tegevuse tagajärjed meile kõigile väga kalliks maksma lähevad.