Andres Ellamaa: Patsiendiseadus - mitu korda võib ühte asja valesti teha?!
Tegelikult jääb selle seaduse algusaeg 15 aasta taha, mil see oli veel „Patsiendi kaitse seadus". Toona jäi selgusetuks, kelle eest patsienti peab kaitsma.
2011. aasta sügisel jõudis see taas Riigikokku, kandes nime „Patsiendi õiguste kaitse seadus" ja vähemalt pealkirja osas näis see mõistlikum. Nüüd on sama asi jälle Riigikogu ees, sel korral nimeks „Patsiendiseadus".
2011. aastal kirjutasin, et äkki muutub mõnda aega laagerdunud eelnõu seistes paremaks. Lootsin ka seekord, kuid eksisin.
Mis siis valesti läks? Tegelikult ei ole kahe aasta jooksul selle seadusega mitte midagi arukat korda saadetud. Veel hullem, nagu selle seletuskirjast nähtub, ei ole tegelikult arvestatud enamikku üle veerandtuhandest ettepanekust, mida on teinud patsientide organisatsioonid, arstid, juristid ja isegi Tööandjate keskliit. Ja tulem on täiesti loogiline - kui eelnõu ei arvesta kõiki ravimisse ja haiguste ennetamisse haaratud osalisi, siis ei saagi midagi head tulla.
Kohe alguseks peab nentima, et enamik värskes eelnõus toodust on juba olemas nii Eesti Vabariigi põhiseaduses kui ka võlaõigusseaduses. Neis kirjapandud õigused, sh patsiendi õigus võrdsele kohtlemisele, korratakse eelnõu §6-s üle. See, mis asjad on need „võrdsed eeldused", mille puhul koheldakse patsiente võrdselt, jääb paraku selgusetuks.
Seaduse §1 kinnitab, et sätestatakse „patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused" . Vaatasin siis, palju on kellelgi õigusi ja kohustusi. Patsiendi õigusi on käsitletud kuues ja kohustusi kahes seadusepügalas. Kahetsusväärselt puudub patsiendi õiguste pikast reast aga kõige olulisim - eestlane peab saama arstiga suhelda igas Eesti nurgas eesti keeles.
Patsiendi kohustuseks on teatada arstile, mis talle häda teeb ja mida ta on põdenud. Patsient peab võtma korralikult tablette, mida tohter on soovitanud. Ilmselt ei aimagi seadusandja, et laias maailmas peetakse juba heaks ja kuulekaks seda patsienti, kes võtab kuulda umbes veerandi arsti soovitustest. Arsti õigustest pole ses eelnõus ridagi.
Eelnõu §9 räägib õigusest kvaliteetsele arstiabile ja isegi defineerib, milline on kvaliteetne arstiabi. Kahetsusväärne, et seadusandja pole märganud kvaliteedi määratlemisel definitsiooni, mille pani juba 1993. aastal kirja Maailma tervishoiuorganisatsioon: „Kõrgekvaliteediline arstiabi on selline abi või teenus, mis vastab spetsiifilistele nõuetele, kaasaja teadmistele ja olemasolevatele ressurssidele ning on patsiendi heaolule maksimaalselt kasulik ja minimaalse riskiga".
Muidugi on see minu enda vanamoodne arusaam, kuid sõnavärdjas „tervishoiuteenus" ei kõlba tõsisesse maailma. Pidagem meeles, et teenust ostetakse ja müüakse, tervist ei saa osta ega müüa ja ravimise protsessis on alati kaks poolt, kes mõlemad peavad olema aktiivsed.
Seaduseelnõu 2. jagu on pühendatud patsiendi teavitamisele. Muidugi on see vajalik! Kuid seda, kuidas saab see teavitamine toimuda, kui kaalul on üks, sünnitajate puhul aga vähemalt kaks elu, oleks seaduseelnõu autorid pidama küsima asjaosalistelt.
Ka jutt „teisasest" (see on ilmselt vale mitte-eestikeelne sõna !) arvamusest on omal kohal, kuid seadusandja on unustanud, et „teisane" arvamus on ikka konkreetselt käimasoleva haiguse ja ravivõtete kohta ja selle andmine aastaid pärast haigust ning ravimist ei saa kuidagi aidata haiget.
Samamoodi on mõeldamatu, et ravidokumentidesse tehtaks tagantjärele parandusi. Äärmisel juhul võib teha sinna märkused selle kohta, mida patsient ei pea õigeks.
Ilmselt vajaks väga põhjalikku arutlemist patsiendi kohta käivate andmete salastatus (§28). Elus pole harvad need juhud, kus just nimelt patsiendi või tema lähedaste kaudu saab terve Eesti avalikkus teada patsiendi haigusest ja sellest, milliseid jubedaid vigu on arstid teinud. Nii on andmed muutunud avalikuks ning arst, kelle hea nimi võib olla sellega määritud, võiks omada õigust alati esitada ka omapoolne versioon nende juba avalikuks saanud andmete kohta.
Eelnõus on ka säte patsientide kaebuste lahendamise korra kohta. Muidugi tekib kaebusi, kuid see sama komisjon, mida eelnõus kirjeldatakse, saab ju ainult otsustada, kas arst on kasutanud tema käsutuses olevaid võimalusi asjakohaselt ja kas tema tegevuses ei ole hoolimatust või lohakust. Aga mitte rohkem.
Samas peaks selle kvaliteedikomisjoni osaks olema ka tähelepanelik suhtumine kõikidesse asjaoludesse, sealhulgas ka arstiabikorraldusse, mis võisid tingida patsiendi rahulolematuse.
Kui jutt läheb vale diagnoosi ja vale ravini, siis on seaduseelnõu autorid muidugi päris eksiteel. Meenutan, et haiguse diagnoos on kodeeritav rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi vähemalt nelja, osa isegi viie tunnusega ning need viimased diagnoosi tähistava koodi numbrid võivad varieeruda ilma, et tegu oleks mingi valediagnoosiga.
E-meditsiini ajastul on see teadmine oluline. Ja ühe või teise haiguse ravimiseks on kümneid erinevaid võtteid, mis enamasti on omamoodi õiged. Pealegi on need otsustused, mis on vale ja mis õige, ikkagi tagantjärgi tarkus ja hinnang sõltub pahatihti hindaja haridusest, töökogemusest, lugemusest ja oskusest hinnata situatsiooni, milles konkreetsed otsustused langetati. Ilmselt patsiendikaitsjate initsiatiivil on lisandunud kohustus hinnata kahjusid, mida peaks keegi korvama. See on planeeritavale komisjonile selgelt ebakohane ülesanne.
Eelnõu kvintessents on muidugi 7. peatükk, mis sätestab rahatrahvid arstide eksimuste suhtes. Trahvid nagu trahvid ikka, laekuvad ju riigikassasse ja samal ajal viivad nad raha niigi alarahastatud tervishoiusüsteemist. On selge, et taoliste meetoditega sunnitakse arste-õdesid pigem välja rändama, mitte oma tööd parandama. Ja ärgem unustagem, et lõppkokkuvõttes võetakse ka need üüratud trahvisummad, mida planeerivad eelnõu autorid, ikka patsiendi taskust.
Lugedes eelnõu seletuskirja tahan aga veel kord kinnitada, et kui tahame korralikku seadust, siis tuleb seadusandjatel arvestada kõigi ravimisel ja haiguste ennetamisel osalejate seisukohtadega ning veidikenegi tutvuda eluga. Patsiendiseaduse praegune eelnõu on nagu ühe jalaga kana - ei lenda, ei laula ega kõnni.
