Andres Arrak: Vananemine on hullem kui aids

 (129)
Andres Arrak: Vananemine on hullem kui aids
Erakogu

Eestis on teravalt päevakorda tõusetunud olemasoleva sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. Mitte et see ülearu helde oleks. Aga ka nende madalate pensionide ja sotsiaaltoetuste ning eelarvetasakaalu säilimine pikemas perspektiivis on tugeva kahtluse all.

Asi on üheselt selge – ilma lasteta ei ole tulevikku. Iga liik, mis ei paljune, on määratud hukule. See, et Aasias, Araabias ja Aafrikas kohati sünnitatakse ülearu palju, on omaette probleem – maakera rahvastik kasvab liiga kiiresti. Ent vähe sünnitavad peaaegu kõik need, kes on kas juba liiga rikkad või siis on rikkaks saamisega väga kiire.

Viimaste hulka kuulume ka meie. Esimeste hulgas on Euroopas kaks erandit – Island ja Iirimaa. Sada kuuskümmend aastat tagasi oli Iirimaa elanikkond 6,8 miljonit, viiskümmend aasta tagasi 2,8 miljonit. Ent tähelepanuväärne on fakt, et sajandivahetusel ületas Iirimaa rahvastik nelja miljoni piiri. Tehke järele või makske kinni, võiks öelda.

Valdav enamus Euroopa rikkaid ja rikkaks püüdlevaid riike on siiski otsustanud lapsed tarbimise vastu vahetada. Probleem on aga selles, et sotsiaalsed heaolusüsteemid ehitati Euroopas üles perioodil, mil lapsi veel tehti. Tänaseks on töötegijate ja ülalpeetavate (sealhulgas pensionärid) suhe enamuses riikides katastroofiline või selleks muutumas.

Arenenud riikide elanikkond kahaneb ja vananeb, väga väheste eranditega. Kahaneb esialgu suhteliselt – võrreldes arengumaadega. Aga üha kiirenevas tempos ka absoluutselt. 20 aastaga on Ungari juba kaotanud 4,5 protsenti ja Tšehhi 1,5 protsenti oma elanikkonnast. Itaalias elab viimekümne aasta pärast 22 protsenti vähem inimesi, Jaapanis 14 protsenti vähem. Kahanenud sündivus ja tõusnud keskmine eluiga tõstavad lisaks keskmist vanust.

Prognoosid aastani 2050 on praeguste rikaste riikide jaoks masendavad. Demograafilised tendentsid on hullemad kui aids ja tuumasõda kokku. Selle vastu ei aita ei kondoom ega pommivarjend. Muutuvad jõujooned maailma majanduses ja geopoliitikas. Ühiskonnad, mis on saanud vaevalt pool sajandit heaolu nautida, söövad end fataalse paratamatusega.

Probleemiks ei ole, kas Eestis elab 50 aasta pärast 700 või 800 tuhat inimest. Islandil, maailmas jõukuselt seitsmendas riigis on veidi vähem kui 300 000 elanikku ja asustustihedus on väiksem kui siin. Meie probleemiks on elanikkonna vananemine ning töötajate-ülalpeetavate vahekorra halvenemine.

IMF 2004 septembris avaldatud ülevaate kohaselt on heaoluriikide madala sündivuse ja kasvava keskmise eluea tagajärjeks avalike pensionisüsteemide kokkukukkumine, majanduskasvu pidurdumine, finantsturgude ebastabiilsus ning täiendavad riskid majanduses.

Milline oleks väljapääs? Londonis asuva Euroopa reformide keskuse avaldatud raporti kohaselt tuleks teha kolme asja:

1. Panna rohkem inimesi rohkem tööd tegema. Kui niinimetatud tööjõus osalemise määr ei muutu, siis enamuses arenenud riikides töö pakkumine kahaneb 50 aastaga: Jaapanis 35 protsenti, Itaalias 30 protsenti, Saksamaal 17 protsenti. Lahendus on rohkemate inimeste kaasamine tööjõu hulka, tööaja pikendamine, puhkuste lühendamine ja pensioniea tõstmine. Arenenud riikides peaks pensioniiga tõusma keskmiselt 7 aastat, et tööjõu ja ülejäänud elanikkonna suhe säiliks.

2. Lubada suuremat immigratsiooni. IMFi arvestuste kohaselt vajaksid arenenud riigid aastani 2050 kumulatiivset migratsiooni 30 protsenti elanikkonnast. Kui Saksamaa tahab poole sajandi pärast säilitada praegust pensionäride ja töötajate suhet, siis peavad 80 protsenti sealsest tööjõust ja 36 protsenti elanikkonnast moodustama immigrandid. Hispaania elanikkonnast peaksid seks ajaks viimased moodustama 40 protsenti. Immigratsiooniga kaasneb küll sotsiaalne kulu, kuid see pole siiani kusagil üles kaalunud saadud majanduslikku tulu.

3. Teha rohkem lapsi. Et taastoota elanikkonda, peab sündivuse määr olema 2,1. Praegu on see arenenud maades 1,6; Saksamaal 1,3, Itaalias 1,2, Põhja-Itaalias 1. Samal ajal on Itaalias hõivatud naiste osakaal tööjõus üks arenenud riikide madalamaid – 55 protsenti (Taanis näiteks 87). Itaalia naiste käest võiks küsida, millega nad oma rohket vaba aega sisustavad. Ma kardan, et mitte tööjõu taastootmisega.

Selge on see, et iga sündimata laps on perekonna tasandil suur majanduslik kokkuhoid, mis võimaldab minna järjekordsele ümbermaailmareisile ja sõita uhkema autoga. Kaasaja arenenud ja rikka ühiskonna ratsionaalselt mõtlev inimene valib tarbimise. Ratsionaalsus on siiski väga individuaalne, mitte kollektiivse käitumise kategooria.