Andres Arrak: Majandusteadlaste silm on tönts

 (48)
Andres Arrak: Majandusteadlaste silm on tönts
Päevaleht/Pressifoto, Rene Suurkaev

Viimasel ajal Eesti avalikkust uputanud kõikvõimalikesse majandusprognoosidesse võiks ju väikese huumori või isegi irooniaga suhtuda. Eriti kui meenutada umbes aastataguseid ja hilisemaidki maailmalõpu kuulutamisi nii kodu- kui välismaistelt ekspertidelt. Põhjuseks on kõigi nende ebatäpsus.

Ent asjasse sunnib tõsiselt suhtuma asjaolu, et tegemist ei ole mitte arvutisimulatsiooniga („Sims“ — Masu), vaid eranditult kõiki eestimaalasi ja nende heaolu puudutava probleemide puntraga.

Majandusteadlasena (kuigi mitte kõigi Delfi kommentaatorite arvates) pean seekord üsna suure kivi viskama ka enda kapsaaeda. Kurb tõsiasi on, et vaatamata kõigile Nobeli preemiatele ja lugematutele doktoriväitekirjadele ei suuda makromajandusteadus siiamaani rahuldava täpsusega prognoosida ei majandustsükli põhja ega tipu saabumist. Kahjuks on see nii. Sestap on tegeletud eelkõige tagantjärgi hinnangute andmisega.

Üks asi on siiski kindel ja seda kinnitab ka USA majandusteadlase Victor Zarnowitzi pikaajaline uurimus — mida sügavam on olnud langus, seda järsem on sellele järgnev tõus. Seda on tõestanud kõik sõjajärgsed USA langused. Iseasi on, kui pikaks ajaks põhja jäädakse.

Kui jäädakse pikaks ajaks, nimetatakse seda stagnatsiooniks või stagflatsiooniks. Viimane tähistab majanduslangust koos eskaleeruva inflatsiooniga. Eestil nii kehvasti pole läinud. Meil on hetkel deflatsioon ehk üldise hinnataseme langus. Kusjuures kõiki asjaolusid arvestades oleks eeldanud järsemat langust.

Isiklik kogemus ütleb, et restoranide toiduportsjonite suurus ja kvaliteet on langenud kiiremini kui nende hind. Viimast tõestab kasvõi minu töökoha traditsioonilise augustiseminari toitlustamine Laulasmaa SPAs. Kahel järjestikusel õhtul serveeriti ilmselt sõjaväe strateegilistes varudes aegumistähtaja ületanud, ülessulatatud kanarindu, millest oli paar korda tankiga üle sõidetud. Kui see nii kurb ei oleks, võiks see naljakas olla.

Tulles rahandusministeeriumi ja Eesti Panga avaldatud kahe erineva majandusprognoosi juurde, võiks silmas pidada järgmist. Esiteks — number on suur. Kui teised kõiguvad üles-alla kaks-kolm protsenti, siis meie paneme täiega — paariteistprotsendise amplituudiga. Tädi Maali Mehikoormast ei pruugi aru saada, milles on asi. Kas meie oleme siis headel aegadel kümme korda targemad/paremad jne kui teised ja halbadel aegadel vastupidi?

Tegelikult on asi lihtne ja täiesti kooskõlas makromajandusteooriaga. Eesti on väike ja avatud majandusega riik. Ekspordi maht moodustas headel aegadel ligi 150 protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust. Selle näitaja alusel olime üks avatuma majandusega riike maailmas. Igatahes esikümnes.

Suured majandused, nagu Jaapan, USA ja Saksamaa ekspordivad samal ajal proportsionaalselt oma toodetuga võrreldes tunduvalt vähem. Ühel suurimal eksportööril Saksamaal oli ekspordi osakaal ligi kolmandik, kahel ülejäänul kümnendik.

Siit tuleneb aga Eesti jaoks karm paratamatus. Kui maailm on globaalses languses, st ostab (loe: impordib) vähem, siis kahandab see meie eksporti mitmekümne protsendi võrra. Kuna ekspordi osakaal on suur, siis on ka mõju majandusele võimendatud.

Headel aegadel on asi jälle vastupidi. Meie kaubanduspartnerite edu tähendab ühtlasi seda, et nad ostavad meilt rohkem ja see putitab meie majanduskasvu. See seletabki meie tõusude-languste suurema amplituudi.

Teine oluline aspekt kogu nn prognoosimise juures on see, et meie poolt deklareeritud jooksva eelarvetasakaalu tingimustes omandab erilise tähtsuse tuluprognooside täpsus. Eriline trikk on hoida eelarvet jooksvas tasakaalus nii majanduse languses kui tõusus, nii tipus kui põhjas. Kui Eesti tuli sellega tõusuaastatel edukalt toime, siis languse tingimustes on asi keerulisem.

Eelarve tegemise protsess on iseenesest pikk, 2010.a. eelarvet hakatati tegema juba 2009.a. alguses. Ja see eelarve peab nö pidama kuni 2010.a. lõpuni. Seega on kogu protsess ligi kaks aastat pikk. Eelpool mainitud prognooside „täpsus“ teeb olukorra keeruliseks.

Kuna rahandusministeerium tegi käesoleva masuni eelarveid buumivaimustuses ja Riigikogu ei võtnud jõulueelseid eelarvevaidlusi tõsiselt, siis olemegi täna olukorras, kus õpime riigieelarvesse esimest korda tõsiselt suhtuma. Ja selles kontekstis on rahandusministeeriumi prognoos töödokumendina igatahes väga tõsiselt võetav.

Loe veel

Kuigi jääb pisike kahtlus, et möödunud peomeeleolule järgnenud pohmell sunnib teatud asju mustemas valguses nägema kui ehk vaja oleks. Aga positiivne kogemus seegi.