Andres Arrak: Majanduslangus on mitut pidi hea
Tulemuseks on, et headel aegadel (kui majanduskiiresti kasvab) ostetakse importkaupu ennaktempos. Eesti rahvas peaks viimastest aastatest vägagi hästi mäletama magalarajoonide jõulujärgselt ummistunud avalikke prügikaste. Need ummistusid lameekraaniga televiisorite ning mängukonsoolide pappkastidest.
Headel aegadel püüavad riik ja tema elanikud elada üle jõu, st süüa ära suurema piruka kui ollakse ise küpsetanud. Kuidas on see võimalik?
Iga koduperenaine teab, et kodusest pirukast suurema söömine õnnestub vaid ühel teel — ära tuleb süüa osa naabrinaise pirukast. Viimane on aga võimalik kahel moel — vägisi või vabatahtliku kokkuleppe teel.
Vägisi täendaks riikide puhul sõja kuulutamist ja vastase ressursside annekteerimist. Kokkuleppeline tee tähendab tsiviliseeritud maailmas laenulepingu sõlmimist. Seega saavad eestlased, lätlased, leedulased ning kõik teised paljukannatanud riigid üle tarbida vaid välismaalt laenates.
Õnneks leidub maailmas piisavalt rikkaid riike, kel vaene lapsepõlv ammu ununenud ja kes rikkaks saanuna hea meelega oma palukesest osa popsidele laenavad. Karm turumajanduslik paratamatus on aga, et oma pirukat ei anta niisama, vaid laenatakse. See tähendab, et laenatu tuleb koos intressidega tagasi maksta.
Eesti on heaoluaastatega akumuleerinud piisava välisvõla. Jääb vaid loota, et saabuvad head aastad võimaldavad kokkulaenatu tagastada.
Konkreetselt jooksevkonto numbrite juurde tulles peab tähendama järgmist. Viimati oli Eesti jooksevkonto plussis 1993. aastal. See oli ka esimene aasta, kus me oma vastavat statistikat võisime usaldada. Sealt edasi algas tarbimise ja laenamise pidu, mis väljendus jooksevkonto süvenevas ja akumuleeruvas miinuses.
Lihtne majandusloogika ja teiste riikide kogemus tõestavad, et languse, eriti sügava languse faasis import langeb. Ja seejuures kiiremini kui eksport. Alanev import ongi võimaldanud väliskaubanduse tasakaalu parandada. Kusjuures Eesti ümberkohanemise võimest annab tunnistust ekspordipotentsiaali tugevus.
Kõigest eelnevast tuleneb veel üks makromajanduslik tõdemus. Väikse ja väga avatud majandusega Eesti ei saa ise end juukseidpidi august (masust) välja tõsta. Meie eksport saab paraneda vaid siis, kui paraneb meie põhiliste kaubanduspartnerite majanduslik seisund.
Kõik märgid viitavad sellele, et Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa ja teised juba toibuvad. See annab lootust. Põhiküsimuseks jääb, kas eestlased on eelnevast ka midagi õppinud.
Kas limusiinide liisimine ja arutu sooje välismaa randu pidi kondamine taastub endises tempos? Või hakkab tööle pragmaatiline talupojamõistus. Lootus sureb viimasena.
