Andres Arrak: Euroliit variseb kokku
Võrreldes 2004. aasta kampaania korras (Euroopa Liidu ja NATOga) ühinemisega, mis pealegi toimus majandusbuumi keskel, on praegune saavutus kahtlemata kangelastegu.
Eriti tuleb tunnustada eelarvedefitsiidi kriteeriumi täitmist. 2009. aastal eelarvega toimunut võib kahtlemata nimetada suureks vigade paranduseks. 2008. aasta detsembris möödunud aasta eelarvet Riigikogus hääletades kiideti silmagi pilgutamata heaks valitsuse kulude kahekümne protsendiline kasv. Toona oli ilmselt ka esimese kursuse filoloogia tudengile selge, et nii maailma kui Eesti majandus oli sisenenud aegade suuremasse langusse. Vägisi kipub meelde venekeelne väljend: „Ise loome endale raskusi, et neid siis hiljem kangelaslikult ületada!“
Ent euroga liitumise rõõmu kahandab suuresti asjaolu, et liitume „rikaste ja ilusate“ klubiga vaid loetud päevad enne selle kokkuvarisemist.
Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult ning taandub majandusjõudude sisemereks muutuva Vaikse Ookeaniga võrreldes nii või teisiti ääremaaks. Kas Euroopa sõna jääb rahvusvaheliselt maksma, sõltub viimase võimest konsolideeruda ümber aastatuhandete jooksul kujunenud traditsiooniliste väärtuste. Viimases ei saa aga laialt levinud poliitkorrektse roosa multikulti-udu tõttu kahjuks eriti kindel olla.
Ei ole suur saladus, et ühinemine EL-ga toimus siis, kui vana, laisa ja põllumajandust doteeriva Euroopa probleemid olid juba päevselged. Euroopa kui maailma mastaabis konkurentsivõimelise keskuse jätkusuutlikkuse olid Euroopa enda liidrid kahtluse alla seadnud juba 2000. aastal Lissabonis. Vähe sünnitav, lühikesi töönädalaid nautiv ja vara pensionile siirduv eurooplane ei saa enam kuigi kaua nautida harjumuspäraseks saanud heaolu.
Sellegipoolest sai Eesti liitumisest uut hoogu. Järgnenud laenu- ja majandusbuum aitas iroonilisel moel kaasa tänasele 14-protsendilisele majanduslangusele ja viieteistkümne protsendilisele tööpuudusele.
Kahetsusega tuleb tõdeda, et eurotsooniga ühinemise hetkeks on „klubi“ jätkusuutlikkus veelgi suurema küsimärgi all kui kuus aastat tagasi. Eesti Pank ja vabariigi valitsus koostavad küll juba kroonide kokkukorjamise ja eurode laialijagamise plaane, aga jätavad rahvale selgitamata, kuhu me siis ikkagi astume.
Euroliidu kuueteistkümnest liikmest on enamus asunud iseenda seatud karme reegleid rikkuma. Tänane võla- ja finantskriis ei ole pelgalt Kreeka või Vahemere probleem, see ulatub Islandilt Portugalini ja Türgist Ameerikani. Läänemaailm peab hakkama õppima, et sellist asja nagu keinsistlikud tasuta lõunad ei ole lihtsalt olemas. Seda enam, et viimase kriisi triljonitesse dollaritesse ulatuvate riigiabi pakettide mõjuefekt (võimendi väärtus) ei ole globaliseerunud maailmas olnud nii suur, kui majandusteooria on eeldanud.
Kõige lihtsam on ülekulutamist ja selle tagajärgi seletada järgmisel moel. Kuidas on võimalik süüa ära suurem pizza, kui on küpsetatud?
Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Võib ju kuulutada naabrile sõja ja konfiskeerida sõjasaagina osa naabri pizzast. Tshingis-khaan ja Adolf Hitler praktiseerisid seda meetodit üsna laiaulatuslikult. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas on üldlevinud kombeks laenamine. Laen aga teatavasti tuleb koos intressidega tagasi maksta. Kui ülekulutamine ja laenamine muutuvad krooniliseks, muutuvad laenuandjad umbusklikuks ja laenuintress hakkab tõusma. Lisaks hakkavad intressimaksed muutuma koormavaks riigieelarvele.
Nõiaringist väljatulemiseks on riigid varem või hiljem sunnitud kas raha juurde trükkima või seda devalveerima. Esimene meetod tekitab inflatsiooni vahetult, teine kaudselt. Tegelikult on ka kolmas võimalus — sissetulekute ja tarbimise otsene kokkutõmbamine nii avalikus kui erasektoris. Kõik need teevad riigi elanikkonda vaesemaks. Ükski kolmest teest ei ole hea. Seejuures esimesed kaks on välistatud eurotsooniga liitunud riikides.
Tegelikult unustasime veel ühe võlast vabanemise võimaluse. Keegi hea onu võib sinu võla lihtsalt üles osta ehk kinni maksta. Pisikese Kreeka puhul ei oleks see ju probleemgi. Kreeka majandus moodustab eurotsooni majandusest vaid 2,7% ja sisemajanduse kogutoodangust 3,9%.
Samal ajal olukord halveneb üha. Kui Kreeka ühines euroga 2001. aastal, oli tema eelarvedefitsiit 3% ja avalik võlg 60% SKP’st. 2009. aastaks olid vastavad näitajad 13% ja 125%. Kusjuures Kreeka majandus edenes alates 1990. aastate keskpaigast EL’st kiiremini. 2003. Aastal kasvas Kreeka SKP 5%, EL oma 0,8%. Kriisi algul 2008. aastal olid vastavad näitajad 3,3% ja 1,3%. Samal ajal jõudis Kreeka jooksevkonto miinus 15% piirimaile.
USA negatiivsest jooksevkontost johtunud euro kallinemine dollari ja teiste valuutade suhtes andis hoobi Kreeka jaoks üliolulisele turismimajandusele. Kreeka muutus Ameerika ja Briti turistide jaoks liigkalliks. Globaalne kriis kärpis oluliselt ka Itaalia turistide voolu Kreekasse. Riigi majandus varises kokku ja Kreeka valitsus ei olnud enam võimeline maksma oma võlgu.
Kõigele eelnenule lisaks tuleb arvestada, et Kreeka on omakorda põhiliseks investoriks ja laenuandjaks reale Balkani riikidele. Alates kommunismi kokkukukkumisest 1989. aastal on Kreeka olnud Rumeenia ja Bulgaaria jaoks suurim investor. Kümnest suurimast Bulgaaria pangast neli ja Serbia pangast kolm on Kreeka omad. Kummaski riigis on Kreeka pankade osakaal pankade koguvarades vastavalt 30% ja 15%. Rumeenias omavad kaks suurt Kreeka panka 15% kõikide pankade aktivatest.
Aastal, kui euro sündis, kirjutas Nobeli preemia laureaat Milton Friedman oma sõbrale Itaalia majandusteadlasele Antonio Martinole: „Nagu sa tead, ma olen väga pessimistlik euro suhtes... Ma olen hetkel palju vähem pessimistlik kui enne, kuna ma ei oodanud, et erinevad riigid suudavad üles näidata distsipliini, mis on eurokõlbulikkuseks vajalikud.“
Friedman osutus siiski liigoptimistlikuks. Lubatud kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi kriteeriumi on ületanud kõik EL liikmed peale Eesti ja Bulgaaria. Üle 10% on see näitaja Hispaanial, Kreekal, Lätil, Iirimaal ja Suurbritannial. Leedu defitsiit on veidi alla 10%, Saksamaal ligi 5%. Lubatud 60%-lise valitsussektori võlakoorma piiri ületab kuusteist riiki kahekümne seitsmest. Väikseim võlg on Eestil (7,5%), Luksemburgil ja Bulgaarial. Suurimad võlgnikud on Kreeka (125%), Itaalia, Belgia, Iirimaa, Suurbritannia, Portugal ja Prantsusmaa.
Euroopa Liidu seadused ei saa kohustada valitsusi naabrite võlgu üles ostma, küll aga ei keela teha seda vabatahtlikult. Põhimõtteliselt võiks Euroopa rikkad võtta tagataskust veidi raha ja osta Kreeka võlad lihtsalt üles. Ent kümneprotsendilise tööpuuduse käes virelev Euroopa on oma probleemidega hädas.
Rahvaküsitluse tulemused Saksamaal ütlevad, et 70% sakslastest ei soovi oma maksuraha eest teisi riike toetada ja kantsler Angela Merkel peab sellega kindlasti arvestama. EL reeglite kohaselt peavad hätta sattunud liiget pealegi abistama kõik 27 liiget, mitte ainult 16 eurotsooni liiget, kui nii on otsustatud.
Mullu detsembris jõustunud EL Põhiseaduse artikkel 122 ütleb: „Kui liikmesriik, on tõsises ohus või ohtu sattumas põhjustatuna looduskatastroofi või erakorraliste asjaolude tõttu võib ministrite nõukogu Euroopa Komisjoni ettepanekul teatud tingimustel garanteerida liidu finantsabi.“ Iseasi, kuivõrd on Kreeka valitsuse aastatepikkused vead „jumalast“.
Briti ajakirjandus on juba välja arvestanud, et kui peaks minema Kreeka abistamiseks, siis moodustaks brittide osa abipaketist seitse miljardit naela. Summa oleks suurem, kui mõni teine suur hädasolija (näiteks Hispaania) vabastatakse maksmiskohustusest. Britid kardavad, et võib vallanduda doominoefekti, mis tooks järgmised hädasolijad ukse taha. Kreeka naaberriigid Vahemere vööndist Hispaania, Itaalia ja Portugal ning lisaks Iirimaa on enam-vähem samasuguses olukorras. Riikide grupp on ingliskeelsetest riiginimede esitähtedest omandanud nimetuse „PIIGS“.
Viie mainitud riigi SKP kokku on täpselt kolmandiku võrra suurem Saksamaa omast. Hispaania, Portugali ja Itaalia lisandumisel abivajajate hulka peaksid britid oma taskuid kergendama juba 50 miljardi naela võrra, et päästa valuutat, millesse nad pole kunagi uskunud.
Kreeka võib lõppude lõpuks otsustada eurotsoonist lahkuda ja oma kunagise valuuta drahmi tagasi tuua. See võimaldaks Kreekal devalveerida ning seeläbi stimuleerida eksporti ja majanduslikku kasvu. Probleem on aga selles, et puuduvad rahaliidust väljaastumise protseduuri sätestavad reeglid. Riik, kes lahkub rahaliidust, peab lahkuma ka Euroopa Liidust.
Nobelist Paul Krugman ütles hiljuti: „Põhiline hädade allikas ei ole Kreeka, vaid Hispaania. Euroopa majandus- ja rahaliidu üks-standard-kõigi-jaoks-poliitika jätab riigid kaitsetuks šokkide vastu.“ Nagu eespool öeldud, Euroopa hädad on laialdasemad ja sügavamal kui vaid Kreeka eelarvedefitsiit. Üle jõu elamine ja liighelded sotsiaalsüsteemid õõnestavad kogu heaoluühiskonna jalgealust.
Üks heldemaid pensionisüsteeme maailmas on Saksamaal, kelle pensionikohustused ületavad kaheksa korda SKP suuruse. USA kohustused ületavad SKPd viis ja pool korda, Suurbritannial neli korda, Itaalial kolm ja pool ning Hispaanial kaks ja pool korda.
Eurot ei loodud mitte majanduslikel, vaid poliitilistel põhjustel. Euroopa Liit püüab käituda ühtse riigina ja riikidel eeldatakse olevat oma raha. Eurotsoon on teine suurim majandusjõud maailmas, mis andis lootust muutuda ka oluliseks poliitiliseks jõuks. Eurotsooni osa maailma SKPs on 7,5%. Eurost on saanud tähtsuselt teine reservvaluuta maailmas dollari järel.
Euroopa rahaliidu probleem seisneb selles, et seda ei toeta poliitiline liit, mis koordineeriks eelarve- ja maksupoliitikat. Seepärast on rahaliidu lagunemine tõenäoline juba mõne aasta jooksul. Pehmemas variandis jääb euro kasutusele Prantsusmaal, Saksamaal ja veel mõnes väiksemas riigis.
