Andres Anvelt: Riigikaitse ja sotsiaalkaitse
Populismi seisukohalt on see arusaadav, sest sel moel on võimalik ennast aheldada ühe või teise riigielu valdkonna külge ja ahastusega õhata, et kui meid ei vali, siis variseb kõik põrmu. Nii käitub Reformierakond ettevõtlusega, IRL riigikaitse ja isamaaarmastusega, rohelised keskkonnaga ning mis siin salata, sotsiaaldemokraadid vahest ka sotsiaalsete väärtustega. Reaalses elus asjad nii kindlasti ei ole — kõik need elualad funktsioneerivad ka ilma “emaparteita.”
Küll on igal valdkonnal olemas oma varjatumad küljed, mida üks või teine erakond oma tegevuses esile toob. Nii on ka riigikaitse koos stabiilsete kaitsekulutustega sotsiaaldemkraatidele olulised mitte ainult riigikaitsest lähtuvalt, vaid ka ühiskonnas eksisteerivate teiste oluliste väärtuste pärast.
Selleks on sotsiaalvaldkond. Esmalt tuleb mõista, et riigikaitse kulud ei tähenda, vaid relvade ja varustuse ostmist ladudesse, õppustele ja missioonipiirkonda ning riigikaitsjatele palga maksmist. Suure osa riigikaitselistest kulutustest moodustavad erinevate objektide väljaehitamine, arendamine, nende teenindamine ning igapäevane kasutamine. Kaitsevõime tugevdamise kõrval annab see olulise panuseks ka sotsiaalsfääri, loob uusi töökohti, elavdab eraettevõtlust ja maapiirkondi. Kõik see on omakorda osa riigi toimimisest.
Seega on kaitseväel oma roll pikaajaliste töökohtade loomises ja kinnistamises. Läbi riigikaitse liigub osa eelarverahast taas eraettevõtlusesse ning moodustab koos meie välispartnerite kaitsealaste investeeringutega arvestatava osa Eesti riigi majanduses ja ka sotssiaalsfääris liikuvatest rahavoogudest.
Kuid meie tänasel ja loodetavasti ka tulevasel riigikaitsemudelil on veel ka teine oluline sotsiaalne külg. Pean silmas ajateenistust ja Kaitseliitu, mis mõlemad kannavad endas väga olulisi ühiskondlikke funktsioone.
Ajateenistus, mille läbib igal aastat ligi 2500 noort meest, on just see jõud, mis aitab paljudel raskustega peredel materiaalselt toime tulla ja, valmistada oma laps ette iseseisvaks eluks. Ajateenistusest leiab nii mõnigi noormees endale ameti, enamik leiab uusi sõpru ja tuttavaid, ka lähendab ta eri rahvusest noori.
Kaitsevägi paneb mõtlema täiskasvanumalt, õpetab vaatama elule kui väärtusele, hindama enda ja oma kaaslaste võimeid. Kindlasti on ajateenistuse läbinute hulgas tunduvalt vähem õnnetusse sattuvaid uljaspäid, kes istuvad purjuspäi rooli või teevad hüppeid tundmatutes jõekärestikes. Riskitunnetus on nendel noortel tunduvalt arenenum.
Samuti ei kogu Kaitseliit enda ümber aktiivseid mehi ja naisi ainult riigikaitse eesmärgil, vaid ta seob inimesi palju laiemal sotsiaalsel pinnal. Kaitseliit tähendab pidevat füüsilist ja vaimset tegevust ning enesekoolitust. Kaitseliitlastega käib kaasas teadmine, et sinu käitumine ei ole enam lihtsalt eraisiku ettevõtmine, vaid ta kannab endas organisatsiooni au ja uhkust. Paljud neist inimestest annavad abipolitseinikena oma panuse ka meie sisejulgeolekusse ja turvalisusse.
Kokkuvõtvalt: riigikaitse ja selle kulutuste hoidmine ei ole ühe või teise poliitiku või partei privileeg ega teene, vaid iga Eesti erakonna kohus ning auaasi.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas.
