Andres Anvelt: Must surm
Keskajal, kui katk ehk must surm linnasid ja külasid rüüstas, levitasid rändmungad sõnumit selle kohta, kuhu asulasse katk on kohale jõudnud, kuhu ei maksa liikuda, hoidmaks ära selle haiguse levikut teistesse piirkondadesse.
Surm kandis peale oma lootusetuse märgi ka veel halastaja rüüd ja mida kiiremini ta tegutses, seda vähem haigus levis. Olematu arstiabi ja ikalduse tingimustes oli selline lähenemine surma positiivsele toimele igati teretulnud ning päästis nii mõnegi kogukonna hävimisest.
Tänapäeval ei saa aga „surmatantsu“ tellides küll probleemidele lahendusi otsida, kuigi sellist võimalust kodakondsuseta elanike arvu vähenemisel on pakkunud meie siseminister lausa riigikogu puldist. Pragmaatiliselt võttes lahendab tõesti looduses ettenähtud möödapääsmatu asjade käik paljusid probleeme, eriti ühiskonnas, kus vahendeid napib ning kus viimaste aastate sisejulgeoleku pidev õhemaks lihvimine on vanasõna „uppuja päästmine on uppuja enda asi“ muutnud igapäevaseks tegutsemismalliks. Halastamatu loodus võtab kuumal suvel hingedemaksu veekogudel ja viib külma eest ülekütvaid „soojalembeid“ tulesurma.
Loogika on raudne, mida vähem riskigruppi, seda vähem probleeme.
Ka kodakondsuseta inimesi võiks ju pidada „ullikesteks võõramaalasteks“, kes ei taha mõista Eesti riiki ja tema rahvuspoliitikat ning on ise süüdi selles, et nad seda riiki kuidagi sallida ei taha. Siit ka meie siseministri soov ka nende saatus anda looduse kanda, kuna looduse poliitika on ülimuslik ning erinevalt inimestest viib ta ka kõik oma lubadused ellu, kuulamata ära oma looduslaste arvamust. Ideaalne valitsemisvorm.
Kõige selle pragmaatika juures tekib ainult küsimus, milleks meil üldse vaja, siis erinevaid poliitikaid nii majanduses, sotsiaalküsimustes, sisejulgeolekus – laseme asjadel minna, tugevamad jäävad ellu ning saavadki valitseda nii endi kui ka natuke nõrgemate tugevamate üle. Puhas ja samas odav pragmaatika, mis kindlasti sobis keskaega, kuid tekitab tõsiseid kahtlusi tänapäeval.
Esmapilgul võivad suvised uppumis- ja talvised tulesurmad tunduda loogilise lõpuna neile inimestele, kes esmapilgul oma elust ehk ei hooligi või on erinevate mõnuainete tulemusel kaotanud reaalsuse ja oma võimete tunnetuse. Kui me nende hulgas loeme üle veel kodakondsuseta inimesed, siis võiks tulemust hinnata kui loomulikku, mis siis, et ohvriterikast, kuid ikkagi liikumist kõrge heaoluga rahvusriigi suunas. Kuid tekib küsimus, kas see on poliitika või põhjenduste otsimine kontrollimatult toimuvatele protsessidele?
Pigem viimane. Kodakondsuseta isikute suur arv ei ole kindlasti ainult tahtmatute kodakondsusetute süü, vaid pigem hoolimatus ja seda mitte ainult meie riikluse osas tõredate vastu, vaid ka oma kodanike vastu, kes peavad elama pidevas teadmises, et nende kõrval liigub inimesi, kes ei salli seda riiki, nende kodanikke, valitsejaid, õnnestumisi. See on elu pidevad vihas ja mõistmatuses. See on stress, mis oma sisult on ammu juba rahvuslik.
Samuti ei ole poliitika, kus uppumis- ja tulesurmade põhjuseks tuuakse halastamatut loodust ja veel halastamatut madalat eelarvet. Kindlasti ei saa nimetada ka poliitikaks rahulolu varavastaste kuritegude „vähesest“ tõusust, märkimata ära, et raskema kuritegevuse üldise languse juures on viimased aastad pidevalt langenud ka kuritegude avastamine. See on lihtlabane kontrolli puudumine toimuvate protsesside üle.
Sisejulgeolek ja selle planeerimine ka kehvades eelarve oludes peab olema tõsine poliitika, kus ei saa otsida õigustusi ainult statistika veergudelt ning otsida abi looduse paratamatusest. Ma õnneks pole kuulnud meie sotsiaalministri suust veel ütlust, et kõrge suremus vähendab peagi pensionite probleemi, mistõttu ei taha samasuguseid lahendusi kuulda ka siseministri suust. Ma tahan kuulda poliitikat, mis viib tulemusteni. Miks muidu peaks rahandusminister üldse siseministri eelarvetaotlusi ära kuulama. Lihtsam on ju matusetoetused taastada, on mida mõõta vähemalt!
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
