Andres Anvelt: Kurikamees - anomaalia või ei?
Milline siis oli aasta 2009 ja milline võib tulla 2010?
2008/2009 aasta algas kohe hoiatusakordiga liikluses. Esimestel päevadel enne uue aasta esimese töönädala algust hukkus liikluses kohe neli inimest, sama tõi kaasa jaanuari lõpp. Meedia asus võitlusse Ussisoo fenomeniga ning Maanteeamet asus kiires korras ette valmistama Tallinn-Tartu maanteele kiiruskaamerate paigaldamist.
Kuigi juba 2008 oli Eesti liikluses „leevendusaasta“, tundub ikkagi, et liikluses mängib politsei, trahvimäärade, liikluskorralduse ja ilmastiku kõrval suurt rolli ka avalik arvamus ning meedia. Nagu kiuste järgneb ajakirjanduses võimendatud liiklusohutusalasele kiidulaulule - kohe teeme sajandi miinusrekordi - järjekordne suurem pauk. Selle tõenduseks on ka selle aasta lõpp, kus olulist tähist – alla saja hukkunu - ei õnnestunud detsembrikuu tõttu kuidagi saavutada.
Kindlasti ei ole see arv nii oluline kui Maastrichti kriteerium, kuid ühiskonna hoiakuid ja küpsust näitab ta igal juhul. Kas tõesti isegi kerge tagasiminek sisejulgeolekukulutustelt mõjub nii armutult liiklus- ja (mis siin salata, ka) tuleohutusele? Teisisõnu tuleb nii kiirelt üles-alla liikuvat tendentsi vaadata kui lühiajaliste tegurite suurt mõju. See näitab, et kulude kokkuhoiust sisejulgeoleku arvelt on meie ühiskonnas küll veel vara rääkida. Hoiakud vajutavad pedaalile kiiremini, kui patrullid jõuavad patrullrežiimilt kokkuhoiurežiimile üle minna.
Sotsiaalsest küpsusest ei saa rääkida ka korruptsiooni puhul. Esimesed kevadised päikesekiired sulatasid lumekooriku alt välja „koera seedejäänuste“ kõrval ka üksjagu ühiskondlikku väljaheidet. Üksteise järel hakkasid maapinda pruunistama korruptsiooniskandaalid Narva, Tallinna ja Pärnu linnavõimu igikeltsa all. Igikeltsa sulamist jätkus ka hilissügiseni, küll keskkonnaministeeriumis, Lõuna politseiprefektuuris, küll Kohtla-Järvel ja isegi kohtusüsteemis endas.
Kui panna siia kõrvale veel „igiliikur“ Reiljani kohtusaagad, siis tundub, et vähemalt osale ühiskonnast on korruptsioon kui osa „majandusimest“ vastu hakkamas ning üha rohkem on inimesi, kes oma suu õiguskaitseorganites avada julgevad. Korruptsiooni puhul on kriminaalasjadest ja nende lahendustest tunduvalt tähtsam ühiskondlik hoiak, iga inimese personaalne suhtumine sellesse nähtusesse.
Kuigi viimased uuringud Eesti ühiskonnas näitavad ikka veel ebanormaalset tolerantsust „pistinduse“ suhtes, võib arvata, et asjade edasine areng toob ehk muutusi ka selles vallas. See oleks nagu kampaania „Pistiseandur igasse ametiruumi“, mis mõjub hüüdlausena inimeste teadvuses rohkem kui „andur“ füüsiliselt ise.
Aasta algusest peale on meedias kõlama jäänud räiged lood „pervomaffiast“ ja perevägivallast. Need võikad teemad on ületanud kindlalt meie ühiskonna taluvuspiiri. Ning see pole paha, et sellest kirjutatakse. Vägivalda saab edukalt hukka mõista just läbi selle kajastamise. Ta eksisteerib meie ümber nagunii, teadvustame me seda või mitte.
Kõrtsikaklusi ei saa kriminaalõiguslikult samastada perevägivallaga ja see on fakt, mida liberaalne kriminaalõigus kahjuks ei toeta. Aasta hirmulood kulmineerusid Hansoni looga, mis omakorda koputas veel valjemalt meie ühiskonna südametunnistusele: teemast tuleb valjult rääkida. Kas pedofiilia Eestis on ühekordsete juhtumite kogum või osa võrgustikust, sellele peavad meie õiguskaitseorganid vastama kindlasti juba järgmisel aastal.
Fakt on see, et perekond ja seal toimuv ei saa olla pelgalt perekonna siseasi. Ta mõjutab kaudselt kõiki - järgmisi inimpõlvi ja tulevikus loodavaid perekondi. Perevägivalla puhul ei kehti ka tüüpiline statistika. Tema järsk vähenemine või kasv ei näita pelgalt juhtumite arvu muutust, vaid ühiskondliku hoiaku värvitoone.
Olen selle aasta jooksul väitnud ka, et kuritegelikus maailmas on teatud déjà vu -tunne võrreldes eelmise kriisiperioodiga 90ndate lõpus. Peab tõdema, et nii hulluks pole tänaseks veel asi läinud, aga samas pole pärale jõudnud ka veel kõik masu sotsiaalsed tulemid. Nii et teatud paralleele varasemate kriisidega võiks ikka tõmmata.
Aasta alguses hakkasid tulema appihüüded kindlustusseltsidelt, kes kurtsid pettuste suurenemise üle. Kamp tarkpäid oskas taas käivitada välismaale töölevärbamis- ehk „lollide lohutuse“ keskuse. Varasemast kasvumarginaalist pimestatud ärihaid oskasid üle kanda sadu miljoneid investeeringuid kaugele Kaukaasiasse, unustades ära, et alles kümmekond aastat tagasi ostsid nad ise tänaste partnerite rahvuskaaslastelt võltsdollareid nii, et mühises.
„Mälu on lühike aga isu pikk“ – võiks selle kohta ehk ainult kosta. Ehk hoiakud on jäänud samaks nii vaesemate kui ka rikkamate hulgas.
Kõige tipuks tahaks aga jõuda aasta kuritegevuse „tipuni“, kurikamõrvarini. Tegelikult ei tahaks sellest tüübist üldse kirjutada, aga kahjuks peab. See tüüp kõnnib rahulikult siiani meie hulgas ringi, nagu kõnnivad ka need, kes teavad, kes ta on ja mida ta teinud on.
Kahjuks juhtuvad aegajalt igas ühiskonnas „anomaalsed“ kuriteod, mille ratsionaalsust kuritegelik maailm ka ise mõista. Või vähemalt jätab selline kuritegu vähemalt algselt sellise mulje. Ka „Ustimenko ja Medvedevi“ saaga ja Veronika Dari tapmine tundusid algselt küllaltki irratsionaalsete ja arusaamatute kuritegudena, mis pani päid vangutama ka paadunud, kuid ikkagi teatud „aukoodeksiga“ kurjakad.
Eks politsei ja aeg (kui ajafaktor) peavad näitama, kas tegu oli hullu või hoopis külmaverelise, kuid kallaletungiobjektis eksinud kurjategijaga. Ja kindlasti aeg seda ka näitab. Ka siin on ühiskonnal ja hoiakutel veel palju ära teha.
Need tublid lapsed, kes kuritööst politseisse teatasid, on juba uuest põlvkonnast, kes ei pea kurjusest teatamist „ebaeetiliseks“. Meie ja meie vanemate põlvkonnal on aga veel palju mänguruumi selle taaga ületamiseks!
Nii, et häid pühi ja häid uusi hoiakuid uuel aastal!
