Andres Anvelt kiirlaenuepideemiast: krediidi kulukuse määr ulatub mõnel juhul suisa tuhandetesse
Õnneks on selle haigusega nii nagu teistega, et kui õigel ajal jaole saada ja ravida, luua tingimused nakkusest hoidumiseks, ennetada tüsistusi, siis saab haige terveks ning võib elada veel pika ja rahuldustpakkuva elu. Kahjuks on aga kiirlaenu võtmine muutumas Eestis materialistlikuks epideemiaks ja kui riik ei hakka vaktsineerima, siis on tagajärjeks kroonilisus.
Uuringute kohaselt on kiirlaenu võtnud ca 130 000-140 000 Eesti elanikku. Tarbijakaitseameti hinnangul kasvab see arv pidevalt. Võib öelda, et see puudutab umbes 10 protsenti meie inimestest. Kiirlaenude tõttu on Eestis ligikaudu 35 000 sügavas võlas inimest.
Probleem on suur, sest laenatakse kergekäeliselt, laenude kättesaamine on lihtne ja võlgade tagasimaksmisest hoidumiseks mõeldakse välja erinevaid skeeme. Uusi kiirlaene võetakse selleks, et tasuda vanasid, laenu võtmiseks ja võlausaldajate eest peitmiseks avatakse arveid laste nimel, palka võetakse vastu ümbrikes. Paljud inimesed pagevad Eestist, otsides võlgade eest varjualust või võimalust teenida raha nende tagasimaksmiseks. See tähendab, et kiirlaenude võtmisest hoidumine ei saa olla ainult inimese enda asi.
Koalitsiooni minnes võtsime kiirlaenude teema üheks prioriteetidest, kuigi meie aktiivne võitlus selle pikalt kestnud probleemiga algas juba opositsioonis olles. Kuidas siis vältida kiirlaenude võtmise veelgi laiemat levimist ja aidata neid, kes on juba võlgade küüsi langenud?
Esiteks tuleks kärpida liigkasuvõtjate tiibasid ehk krediidi kulukusele tuleks kehtestada ülempiir. Krediidi kulukuse määra arvutamise alus on krediidi kogukulu tarbijale. See hõlmab kõiki kulusid, kaasa arvatud intressi, lepingutasusid, makse ja muid tasusid, mida tarbija on kohustatud seoses laenulepinguga maksma.
Soomes on alates eelmisest aastast krediidi kulukuse määraks kehtestatud 51%, mis on pidurdanud väikelaenude võtmist ja vähendanud tarbijakrediidi pakkujate arvu. Lätis on määraks 100%. Arvestades lähinaabreid võiks meil krediidikulukuse määr olla vahemikus 70 kuni 100%.
Täna, reguleerimata olukorras, ulatub kiirlaenu pakkujate krediidi kulukuse määr mõnel juhul suisa tuhandetesse! Sellise olukorra muutmiseks sätestatakse edaspidi seadusega, et tarbijakrediidileping on automaatselt tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab kehtestatud ülempiiri.
Samas tuleb arvestada ka sellega, et krediidi kulukuse määrale piirangu seadmine ei lahenda kiirlaenudega seotud probleemide kõiki aspekte, vaid pidurdab ainult nende võtmise kiiret levikut. Enamik kiirlaenuandjaid teenivad palju ka laenude sissenõudmise ja muude laenude andmisega seotud kõrvalnõuete pealt, näiteks hoiatus- ja nõudekirjad, lepingu muutmise ja pikendamise tasud, inkassotasu jms, mis võivad võla kiiresti kasvatada kolme-neljakordseks.
Seega tuleb muuta olukorda, kus meeldetuletuskirja või muu laenu andmisega seotud kõrvaltegevuse eest küsitakse laenu enda suurust või vahest isegi suuremat summat.
Teiseks peab piirama vahekohtute õigusi kiirlaenukriiside lahendamisel. Tarbijakrediidi lepingutega seotud vaidlusi Eesti vahekohtutes täna massiliselt ei lahendata, tegemist on väga marginaalse osaga. Kuid on põhjust arvata, et vahekohtute kasutamisest võib kiirlaenu pakkujate jaoks tulevikus saada populaarne meede, sest tavalise kohtuga võrreldes on otsuse edasikaebamise võimalused palju piiratumad.
Kiirlaenu võtmise ajendiks on kiirus, mistõttu selle võtjal ei tekigi sisulist teadlikkust nendest ohtudest, mis näiteks lepingu sõlmimisel ja võimalike vaidluste lahendamisel ette võivad tulla. Vahekohus võib olla efektiivne mingite teiste tarbijavaidluste lahendamisel, kuid kiirel raha laenamisel võib olla sama mõju kui katku ravimisel küüslauguga. Võib aidata, aga üldiselt mitte.
Lisaks justiitsministeeriumile on selle teemaga asunud tegelema ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kus minister on lubanud piirata reklaamikanaleid. Peame lõpetama olukorra, kus kiirlaenu kujutatakse pesupulbri taolise lihtsa tarbeesemena, mis puhastab kõik plekid pilvisest tarbimistaevast. Laenuvõtmist peab tarbija väga hoolikalt kaaluma ja summa peab olema tema võimekusele vastav. Kindlasti ei tohi laenuvõtmine olla emotsioonipõhine nagu kingade või käekoti ostmine.
Seaduste kehtestamisest üksi kindlasti ei piisa. Peale operatsiooni või ravi tuleb patsienti hoolikalt jälgida, et haige ikka paraneks. Siin tulevad appi rahandusministeerium ja finantsinspektsioon, kelle rolliks jääb tõhusa ja operatiivse järelevalve korraldamine kiirlaenufirmade tegevuse üle.
Ja lõpuks kui epideemia tundub olevat taandunud, tuleb ikkagi aegajalt tervist jälgida. Viirusel on kombeks muteeruda.
