Andres Anvelt: Kiirlaenuäridele päitsed pähe!
Heitkem pilk arvudele. Kiirlaenuvõlad ulatuvad Eestis juba praegu mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse. Hinnanguliselt on sellist laenu võtnud üle 100 000 eestimaalase ehk iga kümnes elanik. 35 000 neist elab aina kuhjuvates võlgades. Andke mulle andeks, aga tegemist on epideemiaga, millele pole seni tõhusat rohtu leidunud: vanade laenuvõlgade tasumiseks võetakse uusi, võlausaldajate eest pagemiseks avatakse arveid laste nimel, ametlikust palgarahast saab ümbrikupalk...
Ning kui seegi ei aita, siis pagetakse Eestist, püüdes võlgade eest varju leida või lootuses võõrsil teenida, et võlg kord kustutada. Justiitsministri kohustus on kaitsta ühiskonna nõrgemaid. Kiirlaenuorjusesse langenute hulk on Eestis ammu liiga suur, mistõttu on üks mu eesmärke ministrina olnud leida võimalusi, kuidas kaitsta inimesi röövellike kiirlaenude eest.
Heameel on selle üle, et tänaseks on mitu tubli sammu astutud ning kaks eelnõud seaduseks saamas.
Juba suvel esitas justiitsministeerium valitsusele eelnõu, millega viime ellu kaks põhimõttelist muudatust. Esiteks, kehtestame krediidi kulukuse määrale ülempiiri. See tähendab, et kui laenust tulenevad kohustused - kas peidetuna lepingutasudesse või üüratult suur intress - teatud piiri ületavad, siis on selline leping tühine. Teadmiseks, täna ehk reguleerimata olukorras on osade kiirlaenu pakkujate krediidi kulukuse määr vahemikus 200 kuni 20 000 protsenti!
Teiseks keelame selle seadusega vahekohtute kasutamise tarbijavaidluste lahendamisel. Pean äärmiselt oluliseks, et vaidlused, mis tekkivad kiirlaenu pakkujaga, lahendatakse erapooletult ja omakasupüüdmatult riiklikes kohtutes. Nõrgema poole õiguste kaitse tagamiseks ei saa anda tarbijakrediidilepingutest tulenevaid vaidlusi lahendada vahekohtutele, kus sõlmitud kokkulepete ebasoodsad tingimused võivad lõpuks avalduda üsna ekstreemselt. Selliste kokkulepete sõlmimine on praegu ohtlikult tõusutrendis.
Selle seaduseelnõu menetlus algab riigikogus juba lähiajal, kuid sellest üksi ei piisa. Nii esitasin äsja kooskõlastamiseks teisegi, nn sissenõudmiskulude piiramise seaduse eelnõu, mis aitab nõrgemat poolt kaitsta lepingust tulenevate ja mõneti peidetud kulude eest. Ei ole harvad juhud, mil 4000-eurosele laenule on sissenõudmiskuluna lisandunud 300 eurot.
Seda raha on lisaks nõutud pelgalt selle eest, et inimesele on saadetud võlateatis(ed), hoiatus ja lepingu ülesütlemise avaldus. Tulevikus on sellised kulud seaduses selgelt piiritletud ehk näiteks 1000-eurone nõue saab kaasa tuua sissenõudmiskulu maksimaalselt 50 eurot. Need piirangud laienevad ka näiteks eluasemelaenudele, kus võimaliku maksehäire puhul võib võlausaldaja nõuda meeldetuletuskirja eest maksimaalselt 5 eurot lisaks.
Lisaks oleme täpsustanud viivise regulatsiooni, et tarbija mõistaks selgelt, millised on tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise viivitamisega kaasnevad tegelikud tagajärjed. Viivise mõistega on hõlmatud ka sellised olukorrad, mida laenuandja seni pahatahtlikult ära kasutanud on.
Näiteks reklaamitakse sageli „ilma intressita" laenu, kuid jäetakse mainimata märkimisväärne lepingutasu, mis olemuslikult on väga sarnane intressiga ja kujutab endast samuti tasu raha kasutamise eest. Võlgnevuse tekkimise korral tuleb aga ka lepingutasu pealt maksta viivitusintressi. Põhjendamatute, kuid seejuures ka väga suurte sissenõudmiskulude ja kõrge viivise nõudmisel pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda ning tarbijast võlgniku õigused ei ole seejuures piisavalt kaitstud.
Samas eelnõus pöörame tähelepanu ka järelevalvele, sest keegi peab reeglitest kinnipidamist kontrollima. Nii saab tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Samuti on oluline teada, et krediidi kulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.
Lisaks justiitsministeeriumis valminud kahele eelnõule tegelevad kiirlaenuturuga ka teised ministeeriumid. Nii on näiteks rahandusministeerium välja töötanud eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse tarbijakrediidiettevõtjatele tegevusloakohustus ning sätestatakse järelevalve teostamiseks täpsemad tingimused.
Praeguseks on see eelnõu meieni jõudnud ning nüüd tuleb justiitsministeeriumil kontrollida, et eelnõus väljapakutud lahendused oleksid proportsionaalsed, vastaksid vajadustele ja tagaksid tõhusa järelevalve korraldamise kiirlaenufirmade üle. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil lasub aga ülesanne piirata tarbijakrediidi reklaami, seegi eelnõu on praegu valitsuses arutlusel.
Viimaks ometi on jõudnud lõpusirgele üle kümne aasta kestnud vaidlused selle üle, kas Eestis häirimatult tegutsevat kiirlaenuturgu reguleerida või mitte, ning ometi kord hakkab siinne kiirlaenu-Eldorado aeg ümber saama.
