Andrei Liimets: Nixon, Savisaar ja „Savisaar"

 (25)
Andrei Liimets
Andrei LiimetsFoto: Eero Vabamägi

Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon oli poliitiline hiiglane, hiilgav demagoog ja väljapaistev retoorik. Mees nagu kalju enne kui Watergate'i skandaal tema karjääri ja renomee põrmustas. Ülemöödunud aastal pälvis sooja vastuvõtu dokumentaalfilm "Meie Nixon", mis koosneb tema abiliste üles võetud ja aastakümneteks FBI seifi peidetud koduvideotest. Paksu naha ja läbitungimatu pealispinna all paljastavad need üksiku ja nurkaaetud mehe, omaenda võimu ning positsiooni vangi, kes helistas abilistele, et kuulda kas või üht lohutavat häält, mis ütleks: jah, ma olen sinu sõber.

Teater NO99 hiljuti esietendunud "Savisaar" maalib sarnase pildi Tallinna meerist ja taasiseseisvunud Eesti poliitika konkurentsitust hiiglasest. Sarnaselt Tuuli Kochi mõne aasta tagusele portreeraamatule, mängivad siin peaosi üksindus, paranoilisus ümbritseva suhtes, suutmatus võimust lahti lasta. NO-teatri Savisaar on väsinud ja heitunud, üksi jäetud ja reedetud. Tulistatakse nii edasitungi kui taandumise korral. Jääb vaid võim, kuid sellegagi pole justkui midagi peale hakata - vähemaga ei suuda, juurde ka ei saa.

Savisaar on võrreldamatult arvamusi kahte lehte lööv figuur. Sümbol ja fenomen. Temasse on laaditud nii palju tähendusi nii poolehoidjate kui vastaste poolt, et korraga paistavad sarved ja tiivad. Arutasime aastaid tagasi ühes seltskonnas, kuidas teda poliitikast lahkumise järel mäletama jäädakse. Siis, kui isiklikud emotsioonid on lahtunud, tekkinud mõningane distants päevapoliitikast. Jõudsime järeldusele, et tagantjärele võtab ta sisse igas mõttes aukartust äratava koha Eesti poliitika ajaloos. Et nii positiivseid kui negatiivseid lugusid temast hakatakse vestma ühesuguse tunnustava vaimukusega nagu praegu räägitakse Lennart Merist.

Seotud lood:

See oli ajal, mil debatt tema isiku üle kulges kirglikult ja elavalt. Tänaseks on jäänud alles roidumus, käegalöömine ja autopiloot. Kriitika on tüütu kritiseerijaile endilegi, roheline leer on aga kaitseasendis kõige ja kõigi suhtes. Juba mitu aastat vindub väsitav, ent mitte kuhugi liikuv kaevikusõda. Kadunud on see kirgi tekitav kalju nimega Savisaar, keda praegustest eelistustest vaatamata saaks tulevikus meenutada ka vastaste poolt kui monumentaalset meest.

NO-teatri lavastus, hoidudes enamasti otsesest päevapoliitilisest kommentaarist, juurutab läbi oma tragöödiavormi nimitegelasest hoopis teistsugust pilti. Müüdi loomise asemel sunnib seda mütoloogiat taanduma. Meenutab, et viimane luhta lastud võimalus väärikalt taanduda ja erakonda uude ajastusse aidata oli umbes siis, kui sahistati Kadri Simsonist kui peaministrikandidaadist. Üha tõenäolisemana paistab, et tagantjärele tunnustuse asemel jääb lihtsalt peavangutus ja ohe, meenutamaks ennast klounidest jah-meestega ümbritsenud üksikut ja nurkaaetud meest, omaenda võimu ning positsiooni vangi.