Andrei Hvostov: Natsikäepaela sobivaks pidanud Liivrand ei kõlba Berliini kultuuriatašeeks

 (170)
Andrei Hvostov: Natsikäepaela sobivaks pidanud Liivrand ei kõlba Berliini kultuuriatašeeks
Andrei HvostovIngmar Muusikus / Eesti Ekspress

Filmitegija Lars von Trier vallandas 18. mail Cannes´i filmifestivalil rahvusvahelise skandaali, hakates pressikonverentsil pihtima oma tundmusi Adolf Hitleri vastu.

Ta ütles järgmist: „Ma usun, et ma saan tast aru. Ta ei ole tingimata see, keda võiks heaks inimeseks nimetada. Aga ma saan temast nii mõneski aru ja suudan isegi veidi temasse end sisse mõelda”.

Päev hiljem teatas von Trier, et tema jutt seal pressikal oli nõdrameelne ja et ta pole mingi nats.

Ent tegu oli tehtud — režissöör kuulutati Cannes´i persona non grataks.

Eestis puhkes vaidlus selle üle, kas kunstnikul — mida filmirežissöör kahtlemata on — võiks olla lubatud öelda asju, mida teised endale lubada ei tohi.

Võib-olla tõesti. Mina isiklikult julgen püstitada hüpoteesi, et Trier näitlikustas poliitilise korrektsuse ajastu lõppu. „Kanaarilind kaevanduses” ja muud metafoorid, millega rõhutatakse kunstniku erilist rolli ühiskonnas. Teate küll.

Kas kanaaarilinnu vabadus laieneb ka kultuuritšinovnikutele?

2005. aasta 20. jaanuaril ilmus Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen mõttemõlgutus tollase kunstitoimetaja ja nüüdse Eesti kultuuriatašee Berliinis Harry Liivranna sulest pealkirjaga „Nimekaimu personaalküsimus”.

Tekst ilmus reageeringuna Briti kuningakoja liikme prints Harry ümber puhkenud skandaalile. Selle vallandas Briti ajalehes The Sun ilmunud foto, mis kujutas printsi kandmas Teise maailmasõja aegset Wehrmachti kõrbevormi koos haakristlindiga.

Tekst on niivõrd — ma ütleks — fulminantne, et siinkohal on mõtet see avaldada tervikuna.

Nimekaimu personaalküsimus
Autor: Harry Liivrand (20.01.2005)

Mulle inglise prints Harry meeldib. Ta rokib täiega, nagu tema vanusele kohane. Millal siis veel kui kahekümne aastaselt seltskonda epateerida, ennast täis juua, väikest seent panna, sõpradega kahtlastes kohtades hängida ja ebakonventsionaalselt käituda!

See, et ta sõbra korraldatud karnevalipeol kannab natsikäesidet, käib asja juurde. Aga poliitilist korrektsust jutlustav Inglismaa, Euroopa viimaseid koloniaalmaid, ei suuda printsi uljast tegu teisiti kviteerida kui lauskriitikaga. Kuhu jääb legendaarne inglise must huumor? Ja kui mõtleme kontekstile — kas see siis ei vabanda toimunut välja? Ikkagi karnevaliõhtu.

Taas näitab meedia, kuidas ühe tühise detaili võib keerata rahvusvaheliseks negatiivse märgiga megasündmuseks, sensatsiooniks, mis müüb ja tekitab laviinina stereotüüpide blablabla-reaktsiooni kõikides poliitilistes erakondades. Ülereageerimine on selle fenomeni nimi.

Teiseks tõestab printsi juhtum, et tema lähikonnas leidub alati mölakaid, kes varustavad kõmulehti inside-infoga, mida saab riputada suure kella külge.

Kui aga Eestis tõuseks varjusurmast üles kuningriiklaste partei, võiksid nad Eesti kuningakrooni pakkuda prints Harryle. Ta on poliitiliselt ebakorrektne, nagu eestlased. Ta sobiks meile. Ta sobiks rahvaga, kes venelaste kohta kasutab järjekindlalt väljendit okupandid ja püstitab kolkalinnas sellise vabadusvõitlejate monumendi, mis kutsub esile peaaegu valitsuskriisi ning süvendab elukutseliste natsiküttide paranoilist viha eestlaste vastu.

Aga jätkem iroonia. Tegelikult on juhtumi taga küsimus privaatsfäärist. Jätkem printsile tema Lebensraum.

Vaadates väljavõtteid tollasest Saksamaa pressist, märkame otsemaid, et saksa ajakirjandus ei võtnud seda juhtumit sugugi kergemeelselt.

Spiegel kirjutas näiteks 14.01.2005 muu hulgas järgmist: „Prints Harry ei šokeeri, šokeerib hoopis see, mida ta esindab. Viimase küsitluse põhjal on rohkem kui pool noortest brittidest täielikus teadmatuses selle suhtes, mida tähendab sõna Auschwitz”.

Saksa press reageeris valuliselt sündmusele, mida Liivrand hindas kui „blablabla-reaktsiooni kõikides poliitilistes erakondades.”

Ta on meie värske kultuuriatašee — ei kusagil mujal kui Berliinis! Ma tean Saksamaad hästi. Ma olen õppinud Berliini ülikoolis kaks semestrit ajakirjandust. Kas või veerandigi eest, mida Liivrand kunagi kirjutas, tehakse poliitikud, ametnikud ja avaliku elu tegelased sellel maal peajagu lühemaks.

Hüva, meil kõigil on õigus sõnavabadusele. Isegi ajakirjanikel, khm.
Või kirjanikel.

Loe veel

Mina näiteks kirjutan oma viimases raamatus “Sillamäe passion” mustvalgel, et Sinimägedes võidelnud Eesti leegionärid on minu silmis teatud ideaali kehastus. Veelgi enam, töötades 1994. aastal ajalehes Rahva Hääl käisin ma Sinimägedes leegioni meeste kokkutulekul ja kirjutasin sellest sündmusest kaheküljelise… Ütleme otse — seal võidelnud Skandinaavia ning Lääne-Euroopa relva-SS-i vabatahtlike ülistuslaulu.

Ma ei ütle, et see oli noorusest tingitud romantismipuhang. Ma ei tagane oma tollastest sõnadest ka praegu.

Sellel arvamusavaldusel on teatud hind. Mul ei ole pärast neid mõtteavaldusi asja riigiametisse. Näiteks meie riigi välisesindajaks. Ma tean, et see uks on mu ees kinni, sest keegi leiab kunagi mu mõtteavaldused üles. Pärast seda oleks Regnum.ru taolised väljaanded või ühe meie naaberriigi välisministeeriumi avaldused või siis teisel pool lahte tegutseva ühe Helsingi ülikooli professori retoorika taas täis vihjeid sellest, kuidas Eesti vabariigis edutatatakse oma maa esindajateks tüüpe, kelle südamele on tätoveeritud haakrist.

Jah, veel aastaid peale minu Rahva Hääle artiklit pidin ma oma vene tuttavatelt kuulma, et Hvostov, sa oled ju, teadagi kes.

Rääkigu, mis tahavad. Ma olen eraisik. Ma olen kirjanik.

Ent kui ma oleks kultuuriatašee? Ma seaks oma kodumaa, oma riigi, mida ma esindan, varem või hiljem vältimatu rünnaku objektiks.

Liivrand õppis palju aastaid tagasi kultuuridiplomaatiat, ilmselt pidades silmas perspektiivi saada kunagi meie esindajaks välismaal. Kirjutada sellist perspektiivi omades midagi niisugust, nagu eespool toodud, näitab heal juhul seda, et tegemist on väga ebaküpse inimesega. Hea juhul.

Oma riigi käekäigust hooliva inimesena saatsin ma meie kultuuriministeeriumile ja välisministeeriumile 31. mai kuupäevaga järelepärimise, kus palusin vastata järgmistele küsimustele:

1) Kas Eesti vabariigi kultuuriministeeriumi komisjon, mis otsustas Berliini kultuuriatašee kohale kandideerivate inimeste sobivust, oli tuttav selle tekstiga?

2) Kui oli tuttav, siis kas sellise teksti olemasolu ei tekitanud komisjoni liikmetes küsimust kandidaadi sobivuse kohta?

3) Kas meie venelaste võrdsustamine okupantidega, “elukutseliste natsiküttide” naeruvääristamine ning Pärnusse püstitatud vabadusvõitlejate monumendi (mis kujutas paraku Waffen-SS univormi kandnud sõdurit) heakskiitmine meie värske kultuuriatašee poolt võib tähendada seda, et edaspidi muutuvad taolised seisukohavõtud Eesti ja Saksmaaa kultuurisidemete süvendamisel aktuaalseks?

Küsisin arvamust ka Eesti saatkonnast Berliinis ja Saksa saatkonnast Tallinnas.

Ka riigikogu kultuuri– ning väliskomisjonilt, kuigi nemad ei puutu otseselt asjasse, sest värskeid kultuuriatašeesid neile ei tuvustata. Erinevalt saadikutest, kes käivad väliskomisjoni istungil end tutvustamas.

Ootan vastuseid. Vastamiseks on aega viis päeva.

Mis aga puutub von Trieri, siis ta on plagiaator. Selle, mille peale tema tuli alles 2011. aastal, suutis juba kuus aastat varem sõnastada finessiderohkelt meie kultuuriatašee Berliinis.