Pole imestada, et mõnede suurriikide kultuuripoliitika “väikevendade matkimispüüdel põhinebki. Kes prantsuse keelt mõistab, see võib end pidada paremaks inimeseks — eks ütle Lauri Leesigi, et tema koolis õppinud lapsest ei tule pätti ega litsi. Tuleb ehk fourbe või putain, aga see, nagu isegi aru saame, on hoopis midagi ülevamat kui lihtlabane kaabakas või hoor.
Kuna mantra “maa tuleb täita lastega” pole andnud loodetud tulemust ja pole meid edasi aidanud ka (noore) perekonna tõstmine poliitilise retoorika keskmesse, siis tuleks haarata vana võtte järele — proovida matkida rahvaid, keda võib lugeda (vähemasti praegu veel) sigivuse tšempionideks.
Küsigem veel kord, kas Tallinnasse on vaja mošeed? Muidugi on, ja mitte ühte vaid kohe päris mitut ja igasse kihelkonda. Unustagem sakslastelt saadud piiblid ning laulupeod, tõstkem igas eesti kodus aukohale Koraan ning kummardagem viis korda päevas Mekka poole. Siis hakkame sigima nagu küülikud, Kalev jõuab koju ja kõik peerud lausa löövad kahel otsal lõkendama.
Muidugi ei saavuta usulist murrangut paugupealt, aga kui meil on olemas nelipühilased, krishnaiidid, budistid, taarausulised ja lausa vabamüürlased, siis miks ei võiks olla ka mõned tublid moslemid? Kirglikku osalust ootaks just meie rahvuslastelt, sest esiteks saaks vene gjauridele taas koha kätte näidata (ai, kuidas nad meid kartma hakkavad!) ja teiseks, rahvusluse seisukohalt on ristiusk meile nagunii võõras asi, mille võib iga kelle mõne teise sama võõra usu vastu vahetada.
