Viimase oletuse kasuks räägib venelaste äsjane reageering Balkani sündmustele (pean silmas vene langevarjurite jultunud marssi Prishtinasse ), nii nagu ka vene poliitikute kommentaare Serbia pommitamisele üldse. Riigiduuma juhtivad isikud tegid kogu selle asja peale ühese järelduse — Serbiat julgeti pommitada vaid sellepärast, et serblastel pole tuumarelva.

Järelikult: kuna Venemaal on tuumarelv, siis on NATO talle “po barabanu”. Pealegi — kogu see Kosovo-jama tõestas ilmekalt, et Lääs ei hakka riskima oma sõdurite eluga. Läänele on vastuvõetav vaid puhas, endapoolsete ohvriteta peetav sõda. Mis meenutab natuke 1939-40 aastatel Läänerindel peetud “kummalist sõda”. Millega see sõda lõppes, on hästi teada.

Seega on hirm NATO ees ikkagi vaid teesklus? Kui nii, siis millest tuleneb venelaste vastuseis NATO ittalaienemisele? Teadagi, karu hõõrub mõttes käppasid ja ootab mõnuga hetke, mil ta pääseb taaskord meie mesipuude kallale. Ning iseenesest mõista on karu huvitatud sellest, et keegi mesipuid ei valvaks. See on meile täpselt teada; loomapsühholoogia on meil ikkagi kõval järjel, ütleks lausa et see on suusatamise järel lausa teine rahvussport.

Kogu selle zooloogia peale on mind ikka ning jälle mõtlema pannud Aleksander Nevski lugu. Meeldetuletuseks — XIII sajandil elanud vürst Nevskit kummardatakse Venemaal kui rootslaste ja sakslaste äravõitjat ning seega Venemaa päästjat “ladinlaste ikkest”. Teda kummardatakse sõna otseses mõttes, sest vene õigeusu kirik kuulutas Nevski juba keskajal pühakuks. Ehkki on teada, et mees polnud kaugeltki pühak: jõi veini otse ämbrist, tegi kõiksugu julmustükke ning semmis tatarlastega, nii nagu seda tegid, muuseas, kõik vene vürstid, kes tahtsid võimul püsida.

Ent venelastele on põhiline see, et Nevski lõi tagasi “ladinlased”, ja selle kõrval kaotab tema truualamlik käitumine Kuldhordi suhtes igasuguse tähenduse. Ehk otsesõnu — venelaste arvates on oht Läänest ikka suurem kui oht Idast.

Mis tundub täieliku hullumeelsusena. Aga ometi pole seda, sest just tatarlaste näitel võib väita, et Ida huviks oli “kõigest” Venemaa materiaalne lüpsmine. Mingi kultuuriline või usuline vahelesegamine ei tulnud stepielanikele mõttessegi, lausa vastupidi, tatarlased võtsid vene õigeusu oma kaitse alla — las elavad ja palvetavad nagu tahavad, peaasi et maksud laekuksid. Lääne ekspansiooni iseloom oli risti vastupidine, katoliiklasi ei huvitanud “kalõmm” või “bakshiss”, neid huvitas skismaatiliste venelaste pööramine katoliku kiriku rüppe.

Ehk tehes hüppe seitse sajandit edasi, Läänt ei huvita praeguse Venemaa loodusvarad või odav tööjõud (seda kõike leiab igalt poolt mujaltki), Lääne huviks on Venemaa demokratiseerimine, liberaliseerimine, tsiviliseerimine, …. ja muud taolised ülevad asjad.

Venelastele see millegipärast ei meeldi. Mine võta kinni, miks. Aga selle üle pole vaja pead murda, see tuleb vaid teadmiseks võtta. Nagu seegi, et vastuseks meie NATO-liikmelisusele tõuseb Nevski taas hauast üles. Kaitseminister Sergejevisse on tema vaim juba pugenud, välisminister Ivanovi samuti, duumasaadikust Rogozinist rääkimata. Tundub, et ka Putin peab oma sisimas Nevski vaimuga pikki kahekõnesid. Vene omapära, mis parata.