Andreas Kaju: Homme ei muutu maailm
Presidendikandidaatide profiile, resümeesid ja meeskondi võrreldes on mitmed välispoliitikaga tegelevad Eesti arvamusliidrid Eesti julgeolekupoliitika garantiide säilimise kõige otsekohesemalt sidunud senaator McCaini ebatõenäolise valituks osutumisega.
Sellised arvamusavaldused jätavad seletuseta asjaolu, et nii Ühendriikides kui ka suuremas osas Lääne-Euroopa riikides on mõõdukad konservatiivid suurtes hordides demokraadist presidendikandidaadile pöialt hoidmas. Vene küsimuse tõttu käib märkimisväärne osa Ida-Euroopa konservatiividest endiselt ringi, kott peas.
Üks tuntud eesti ajakirjanik on väitud, et demokraatide kandidaadi Obama välispoliitika on põhimõteteta, Venemaaga lepitusele suunatud, ta olevat ultraliberaalne ning suisa kohtlik. Pean, vastupidi, ohtlikuks mõtteviisi, nagu saaks Eesti olulisima strateegilise partneri president oma maailmavaatelt olla meile kuidagi ohtlik.
Ühendriigid on konservatiivne maa
Ameerikas pole kunagi olnud kontinenaal-euroopalikus mõttes liberaalset (st otsustavalt vasakpoolset) presidenti ja selleks ei saa ka Obama. Ühendriigid on oma olemuselt konservatiivne ja peaaegu kõik demokraadid on presidentuuri ajal liikunud paremale (st tegelikult vasakult tsentrisse).
Professor Gary Weaver Ameerika Ülikoolist ütles mulle selle kohta üks kord nii — üks levinumaid müüte USA kohta kõikide rahvaste ja kultuuride segunemine, kui tegelikult peab Ühendriikides iga inimene, olenemata oma religioonist või nahavärvist, edukaks saamiseks kehastuma valgeks protestandiks. Kindlasti pole see mõeldud Ühendriike halvustavalt — traditsioonide, tavade ja kultuuri ümberkujunemine võtab lihtsalt aega.
Newsweeki uuringu järgi on neid, kes end peavad pigem konservatiiviks kui liberaaliks, kaks korda enam kui end vastupidiselt positsioneerivaid ühendriiklasi. Kui Obama saab presidendiks, siis juhib ta endiselt riiki, mis on valdavalt konservatiivne. Ja on ka ise oma rahva nägu.
Midagi on USAs siiski muutumas. Kõigepealt — demograafia. Elanikkond kasvab väga kiiresti. USA rahvastikubüroo hinnangul elab Ameerikas 2050. aastal 439 miljonit inimest — 44% rohkem kui täna. Enam kui poole juurdekasvust võib kanda latiinode arvele. Rahvastik on kiiresti linnastunud, tänaseks elab linnades (ja eeslinnades) juba üle 80%. Rahvastik on kiiresti noorenenud — veerand kõikidest elanikest on alla 18-aastased.
Kuidas ma Obamaga kohtusin
Mind viis elu senaator Obamaga kokku 2006. aasta sügisel vahevalimiste paiku, kui valiti ringi kolmandik senatist ja terve esindajatekoda. Olin Iowas kampaania käigus toetamas üle kolmekümne aasta järjest kongressi tagasi valitud Jim Leachi (vabariiklane). Barack Obama osales samuti Iowa kampaanias demokraatide toetava taustajõuna. Olin tunnistajaks tema rokkstaari särale, veenmisjõule, esinemisoskusele. Aga ka millelegi muule, mida ei õpita ega õpetata ning mida sai pärast rahvaüritust temaga kohtudes vahetult kogeda.
Kohati halvasti varjatud rassistlike tendentsidega mõttemudelites opereerivad arvajad jätavad tähelepanuta selle, mis Obama puhul jääb väljapoole tema personaalset karismat. Särav mõistus, enesekindla esinemisstiili aluseks olev väitlemisoskus, tasakaalukus, sügav, peaaegu ebainimlik empaatiavõime on need isiklikud omadused, mis võimaldasid tal tõusta Ühendriikide poliitika metsikus konkurentsis sellisesse seisusesse, et mõned meie dogmaatilisemad mõtlejad üldse saaksid teda solvata.
Enesekindlamad demokraadid tõenäoliselt väidaksid, et 2009. aastal algav presidentuur pole ühekski hetkeks olnud võistlus vabariiklaste ja demokraatide vahel — seekord oli demokraatide sisevalimine. Küsimus on vaid selles, kui kaua kestab seekordne demokraatide võim ja kui kiiresti suudavad vabariiklased enda read korrastada. Täna ei suuda konservatiivne eliit konservatiivsele (sub)urbaniseerunud Ameerikale uut narratiivi pakkuda.
Obama pakub unistust homsest
Obama aga pakub unistust homsest, mis on usutav. Tõenäoliselt annab Ameerika valija sellele oma õnnistuse — ja seda on kriisiolukorras vaja. Aga rahuajal pöördume tagasi selle juurde, mis on, ja tahame mõtiskleda selle üle, mis on olnud ja miks see on meile kallis.
Patriotism, isamaa-armastus, perekond, meid ümbritsev tegelikkus, eelistada tänast utoopiale homsest — need on konservatiivsed väärtused, mille juurde pöördub Ameerika tagasi siis, kui aeg seda lubab. Ja Ühendriikide poliitikasse tuleb konservatiivide põlvkond, mis suudab seda kaasaegses ühiskonnas, ühiskonnaga arusaadavas ja selges dialoogis käsitleda.
Mida Obama presidentuur tooks kaasa rahvusvaheliste suhete arengusse? Tõenäoliselt väga vähe. Jah — Obama toob Valgesse Majja kultuuri ja suhtumise, mis soosib dialoogi, multilateralismi, õppimisvõime ja intellektuaalse uudishimu, mis on hädavajalikud, et maast üles korjata need teemad, mis seal täna omas vedelikus lahenduseta roiskuvad (Iraan, Iisrael-Palestiina, transatlantilise koostöö tuleviku ja Euroopa ambitsioonide sobitamine, ÜRO reform jpm).
Kuid sisuliselt ei muutu suurt midagi — USA välis- ja julgeolekupoliitika alusteesideks on USA rahvuslikud huvid. USA rahvuslikud huvid on sügavalt juurdunud väärtuspõhisesse, konservatiivsesse maailmamõistmisesse ja ebakindlas ning kaootilises, postmodernistlikus maailmas on see üks väheseid asju, millega me üldse arvestada saame. Just sellel põhineb meie strateegiline partnerlus Ameerika Ühendriikidega.
Eestile pole oluline mitte see, kas USA presidendivalimised võidab elevant või eesel, vaid see, et presidendiks saab kandidaat, kes suudab enda taha mobiliseerida USA valijaskonna, saab enamuse häältest, on legitiimne liider ning kelle juhtimisel suudab Ameerika teiste suurriikide peatse tõusu raames jätta maailma juhtivaks poliitiliseks jõuks.
See nõuab demokraatide ja vabariiklaste koostööd ja sellise kultuuri taaselustamine vajab USA poliitikas muutust, mida ilmselt suudab esile kutsuda kahest presidendikandidaadist üks. Ja küllap tema osutub homme valituks.
Autor väljendab isiklikke vaateid (toim)
