Andre Sepp: ka majandust on vaja kaitsta!
Samas, julgeolek ei tähenda ühe riigi jaoks vaid sõjalist kaitsevõimet. Julgeolek on lai valdkond, kus oluline komponent on ka majandusjulgeolek. Eesti sõjalise julgeoleku juures on jäänud lahti mõtestamata veel üks oluline küsimus - mis või kes kaitseb Eesti majandust, kuidas tagame majandusjulgeoleku olukorras, kus meie ühele pealmisele kaubanduspartnerile rakendatakse tema välispoliitilistest tegevustest tingituid sanktsioone?
Sügisel Brüsselis kogunenud Euroopa sõprade mõttekogu tunnistas, et Euroopa vajab tugevat majandust ning kindlat julgeolekut, kuid jättis spetsiifiliselt käsitlemata, kuidas saavutada majanduslik kasv Euroopas tänases situatsioonis, kus Venemaale rakendatakse majandussanktsioone, mis on osaliselt halvanud ka Euroopa Liidu majanduse. Seda, et näiteks alates selle aasta algusest sai Leedust 19. eurotsooni riik, ei saa nimetada just Euroopa Liidu majanduskasvu ja -julgeoleku tagajaks.
Kui Eesti liitus 2004. aastal Euroopa Liidu ja NATOga, siis oli rahvusvaheline julgeolekupartnerluse sihtrühm pööratud Lähis- ja Keskitta. Täna on see põhimõtteliselt kandunud meie koduõuele tuginedes sündmustele Ukrainas (kaasa arvatud Gruusia). Arvestades, et Eesti on Euroopa Liidu Idapiir, on meie roll tänases Euroopa Liidu julgeolekuolukorras kandev.
Parafraseerides KAPO mõistmist majandusjulgeolekust, siis põhineb see uuenduslikul, nüüdisaegsel, tugeval ja konkurentsivõimelisel majandusel, mille omakorda tagab riigi ja selle elanike heaolu ja hea käekäik. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et tugev ja edukas riik on tugeva majandusega riik. Eesti jõukus saab kasvada tänu ekspordimahu kasvule kõrge väärtusega produktide puhul. Lisaks, loomulikult vajame täiendavaid välisinvesteeringuid, sest meie enda turg pole piisavalt suur, et tagada majanduslik heaolu kõigile elanikele.
Venemaa, kellele selleks aastaks ennustatakse 0,5%list majanduskasvu, on Eesti jaoks olnud oluline majanduspartner, kellega meie ettevõtjad ja tarbijad on vähesel või suuremal määral seotud. Tuginedes Statistikaameti andmetele ja võttes võrdlusesse ülejäänud Balti riigid, Skandinaavia riigid ning USA ja Saksamaa, on Venemaa tähtsus Eesti eksportpartnerina kasvanud ühena kiirematest võrdluse all olevatest riikidest. Näiteks kui 2004. aastal oli Venemaa osakaal Eesti koguekspordist 5,6%, siis 2014. aastal 10,14%. Rootsi kui tänasel päeval Eesti suurim ekspordi partner on samadel alustel vastavalt 15,26% ja 17,66%. Ehk, Rootsi on Eesti eksportmahud olnud suuremad kui Venemaa puhul, kuid kümne aasta vältel on kasv olnud märksa väiksem kui Venemaa puhul. Täna on eelpool mainitud mahtudega Venemaa Eesti jaoks kolmas ekspordipartner pärast Rootsit ja Soomet. Ning samuti nagu Euroopa Liidu riikide puhul, on ka Eesti peamised ekspordiartiklid masinad, transpordivahendid.
Jäädes lootma, et Venemaa majanduslik olukord paraneb ning tulevikus sellele riigile majanduslikke sanktsioone ei rakendata, poleks mõistlik. Kui Eesti eksportturult kukub ära kolmas ekspordiriik, siis on vaja sellele alternatiiv leida. Majandusjulgeoleku tagamine ei tähenda ühele riigile ainult seda, et strateegiliste ettevõtete sattumist välismaalaste kätte, kellel ei pruugi sellega head kavatused olla, püütakse vältida.
Majandusjulgeolek tähendab ka seda, et riik hoolitseb nende ettevõtete eest, kes võivad mõnda riiki eksportides, kellele rakenduvad mingil hetkel sanktsioonid või muud raskused, abistades neid alternatiivsete turgude leidmisel ja muu vajaliku informatsiooniga. Terviklikult on Balti riikide jaoks Venemaa eksporturg üks olulisemaid ning seetõttu on võimalik koostöös, kaasates ka põhjalariigi nagu Soome, aidata ettevõtteid, keda Venemaa majanduslik olukord ja eesmärkide ümberseadmine võib mõjutada. Samuti tõstatab tänane majanduslik olukord Venemaal küsimuse, kas Eestil ja üldiselt Euroopa Liidul on oma esinduste juures olemas vajalik kompetents, et tagada riikide majanduslik stabiilsus, kui mõni suurem partnerriik eksportturult n-ö ära kukub.
Majanduslik julgeolek põhineb suures osas Eesti kahepoolsetele suhetele välisriikidega, eriti Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega. Olulist rolli mängib see, kuidas on korraldatud Eesti saatkondade töö ehk kui palju ametnikke ning milliste volitustega saab saatkonna juures töötada ja milline pinnas on loodud nende koostööks aukonsulitega. Selle juures on samuti oluline valitsuse tegevus, mis saab kahepoolseid suhteid parandada näiteks kaasates valitsusliikmete delegatsioonidesse Eesti ettevõtjaid, et nad saaksid arendada vajalikku koostööd huvi pakkuvas piirkonnas. See aitab samuti aukonsulitel ning saatkonna inimestel mõista ja tunda riigi tuge.
Nõudes karmimaid majandussanktsioone Venemaa vastu, peab Eesti samal ajal mõtlema, kuidas tagada Vene turu osakaalu vähenemisel uued turud ja igakülgne abi meie ettevõtetele. Tänapäeva globaliseerunud maailmas ei tähenda julgeolek vaid raskekahuväe omamist, vaid midagi märksa enamat alustades sotsiaalsest julgeolekust kui pehmemast julgeolekust, lõpetades majandusjulgeolekuga. Riigi heaolu tagab ühena meie elanikkonna jõukus, mis põhineb majandusele. Heaolu taseme kahanedes muutume riigina haavatavaks ning manipuleeritavaks. Pole kahtlustki, et meie Ida-poolne naaberriik on sellest huvitatud.
