Kui Eesti oleks jätnud ränderaamistiku toetuseta, poleks seda märgatud. Aga kui seejärel oleksime ise küsinud teiste abi, oleks see kohe lauale löödud ja küsitud, miks teil siis nüüd toetust vaja on, pidite ju ise kõik korda saama, seletas Andra Veidemann oma nägemust Delfile antud usutluses.

Mida tahate koos Keskerakonnaga ära teha, kui osutute valituks?

Jah, kui antakse hääled ja osutun valituks. Ma olen olnud nii kaua poliitikas, et pole kunagi loonud omale illusioone, et üks inimene muudab maailma.

Esimene oluline eeldus on kahtlemata see, et Keskerakond on muutunud. Mina selles ei kahtle, sest tegin Tallinna TV- s saadet Kabinet, kus esinesid Eesti vabariigi ministrid ja see oli selge märk sellest. Kaks korda oli intervjueeritavaks peaminister aga mõne ministriga oli neid intervjuusid ka veidi rohkem. Üks neist oli Mailis Reps, sest see, mis puudutab haridust ja teadust on minu isiklikus agendas väga kõrgel.

Aga jah, eeldus on see, et erakond on muutunud, sest olukord, kus on erakonna esimees ja teda nimetades mõtleme partei ja vastupidi, see on noh.. Ma olen elanud taolises riigikorras ega soovi ka kaasaegseid variante sellest. See oli põhjus, miks ma toona keskerakonnast lahkusin.

Mainiste haridusteemasid kui endale lähedasi ja see paistab olevat valimistel väga kuum teema. Eriti keele küsimus, kas peaks hariduse tegema kohe plaks eestikeelseks või on seal vahevariante?

See on kindlasti kuum küsimus ja mitmest aspektist. Ma olin kunagi ka rahvastikuminister ja me töötasime kunagi välja esimesed integratsioonipoliitika alused. Üks asi on kirjutada asju paberil, aga teine asi on seda ellu viia. Kui vaatame ajas tagasi, on tehtud neid otsuseid mitu korda, et nüüd lähme eesti keelele üle küll keskkoolis jne.

Muidugi oli õige, et paar kolm aastat tagasi jõuti selleni, et keeleõpe peab algama lasteaiast. Lapsed on selles eas keeleõppele väga vastuvõtlikud ja siis läheb see loomulikult edasi.

Teine, mis meil jäi kahe silma vahele, oli oskus õpetada eesti keelt kui võõrkeelt. Meie ajalugu on olnud selline, et pigem õpime ise võõrkeeli ja peame seda loomulikuks, et muu maailmaga suhelda. Suurte riikide keelte puhul on see, et eeldatakse, et räägitakse nende keeles. Kui see Eesti kelle võõrkeelena õpetamise metoodika oleks algusest peale olnud välja töötatud, siis oleks ka olnud lihtsam minna edasi sellele astmele, et keskkooliastmes oleks kogu haridus eesti keeles.

Aga kas kogu haridus peaks olema eesti keeles?

Lõppkokkuvõttes ma arvan, et see oleks otstarbekas. Küll aga ei arva ma, et seda oleks võimalik muuta kohe, siin ja praegu.
Ärme unusta ka seda, et on Eesti lapsevanemaid piirkondades, kus õpilaste kodune keel on erinev, ütlevad, et selle tõttu ei minda ainega piisavalt edasi, sest vene keelt kõnelevad lapsed ei oska piisavalt hästi eesti keelt.

Aga see on eesmärk, mida tuleks hakata kohe täitma, kui eeldused selleks on olemas.

Äsja oli suur ühiskondlik paanika rändeküsimusega ja ränderaamistikuga. Keskerakond ja peaminister Ratas jäid kindlalt sellele seisukohale, et raamistikuga võis ühineda ja see ei kujuta endast ohtu. Kuidas te vaatate rändeküsimusele ja sellele arutelule?

Ma ei näe nendele arengutele alternatiivi. Ärgem unustagem, et rahvusvaheline õigus, nii palju kui see toimub veel, toimib toetudes lepetele. Loomulikult pole ükski lepe siin maailmas mingi garantii, rääkimata igavesest garantiist, kuid teatud ajal oma mõju avaldab.
Piinlik oleks olnud vähemalt mõnedele riikidele ja riigijuhtidele silma vaadata, kui eile leppisime nõnda kokku, aga täna oleme keeranud hoopis teise lehekülje.

Me peame vaatama oma geopoliitilist asendit. Seda, kas oleme võimelised kõik ohud, mida maailm endas kätkeb, ise lahendama?

Selge on see, et seda seitsme miljoni pagulase ähvardust, mida ma hiljuti sotsiaalmeediast lugesin… no lõppude lõpuks, kunagi valitsesid maailma ka dinosaurused!

Me ei saa niisuguste kategooriates mõelda. Ma olen seda meelt, et kui Eesti oleks seekord jätnud selle dokumendi osas hääletamata ÜRO-s, siis ma arvan, et see oleks paljude poolt jäänud märkamata. Aga siis, kui meil tekib probleem, kus meil on vaja rahvusvahelist tuge ja väikeriikidel paraku neid olukordi tekib sagedamini, kui suurriikidel, siis võidakse need asjad kõik lauasahtlist välja kraapida ja ütelda: aga te ju tookord ise arvasite, et korraldate need asjad ära. Miks teil siis nüüd korraga abi ja toetust vaja on?

Ma arvan, et see oli õige otsus. Neid asju tuleb võtta palju rohkem mõistusega.

Tulles alguse juurde, ütlesite veendunult, et Keskerakond on muutunud. Samas teame, et keskerakonnas on Eesti-Vene pinget. Seal on nö külmutatud lepe Putini parteiga, mida pole tühistatud, seal on Yana Toom.. kas te selle poole Keskerakonnaga saate ka hästi läbi?

Pean tunnistama, et piltlikult öeldes üleeile olin veel sotsiaaldemokraatliku partei liige. Leerid on igas erakonnas. Eesti ja Vene pinged.. eks, kui hakkan selles erakonnas tööle, siis kogen, kui tõsised need on.

Teisest küljest oleme ju pikka aega rõõmustanud, et meil pole keele ja rahvuse põhiseid erakondi moodustunud. Oleme lähtunud demokraatlikust põhimõttest, et erakonnad on kõigile siin elanud kodanikele võrdselt avatud. Selles mõttes on ju keskerakond täitnud seda funktsiooni ja teinud teiste erakondade elu selles osas palju lihtsamaks.

Kindlasti ei oleks mina sellele lepingule alla kirjutanud ega toetanud seda. Ma saan neid asju hakata arutama nüüd, kui minust on saanud uuesti Keskerakonna liige.