Kõigepealt presidendivalimistest. Kui kevadel tundus, et presidendivalimised on Reformierakonna siseüritus, siis praegu on olukord kiirelt muutumas. Kadri Simsoni hinnangul võib Keskerakonnal olla valimiskogus 70-80 häält. Isegi kui see on natuke optimistlik, on Keskerakond ikka üks kõige suurema häälte arvuga erakond valimiskogus.

Edgar Savisaar on liiga toksiline inimene, et tal oleks võinud presidendikandidaadina mingit edu olla, mistõttu oletati, et ta oleks enne presidendivalimist kellegi kasuks loobunud. Reps aga sobib peaaegu kõigile. Näiteks on põnev spekuleerida, et kui valimiskogu otsustavas voorus on vastamisi Reps ja Allar Jõks, siis kumma poolt hääletaksid reformierakondlased.

Reps meeldib kindlasti ka neile, kes ootavad naispresidenti. Nüüd on meil lausa kaks tugevat naissoost kandidaati ja nende kahe omavahelises võistluses võib Reps Marina Kaljurannal kiirelt jalad alt lüüa. Kogenud poliitikuna ei karda ta kampaaniat teha ja saab sellega tõenäoliselt hästi hakkama. Kaljuranna avalikud esinemised on samas harvad ja ta kipub tegema väikeseid vigasid. Võib piisata ühest suuremast fopaast ja Kaljuranna toetus võib kiirelt langema hakata. Teda ei toeta ka see, et Reformierakond ei suuda ikka veel tema ja Siim Kallase vahel valida.

Kuigi vahepealsel ajal võib juhtuda igasugu asju, siis Repsi presidendikandidaadiks valimine tõi vahepeal natuke varju vajunud Keskerakonna selgelt tagasi Eesti poliitika suurjõuna.

Savisaarel on võim käest kadumas

Peale eelmise sügise nappi võitu Keskerakonna kongressil tundus korraks, et Savisaare võim Keskerakonnas on kõigutamatu. Sellele järgneva poole aasta jooksul on tema haare aga oluliselt nõrgenenud ja suuresti on see tema enda süü.

Ta üritas Simsoni toetanud piirkonnajuhte maha võtta ja enamasti ei õnnestunud, näidates ennast niimoodi nõrgana. Ta võttis Tallinna abilinnapeade vahenduskatset reetmisena ja läks abilinnapeadega tülli, kaotades niimoodi Tallinna kui olulise võimuallika.

Repsi presidendikandidaadiks esitamine oli Simsoni leerilt kaval lõks, kuhu Savisaar ka ilusti sisse astus. Savisaar tõenäoliselt ei tahtnudki presidendiks kandideerida, sest häbistav kaotus valimiskogus oleks tema egole liiga valus, aga samas ei suutnud ta taluda ka mõtet, et Simsoni lähedane kaasvõitleja Reps oleks Keskerakonna presidendikandidaat. Kuna Savisaare leerist sama tugevat vastaskandidaati ei olnud, otsustas ta ise Repsi vastu kandideerida ja kaotas.

Kõigile keskerakondlastele on see märk, et Savisaar on kaotanud enamuse, ta kaotab pidevalt ja Simsoni leer võtab võimu üle. Savisaare toetajad hakkavad vaikselt üle liikuma Simsoni leeri ja Savisaare viimased toetajad peavad valima, kas pidada lootusetut sissisõda või leppida samuti Simsoni võimuga.

Savisaar jääb veel mõneks ajaks erakonna esimeheks. Samas algab tõenäoliselt sügisel tema altkäemaksuvõtmise kohtuprotsess ja samal ajal ootavad Tallinna keskerakondlased, et ta hakkaks ette valmistama kohalike valimiste kampaaniat ja käituma nagu linnapeakandidaat. Kui ta kohalike valimiste kampaaniat teha ei suuda või kui erakonnakaaslased pole ta tööga rahul, võetakse linnapeakandidaadiks keegi teine ja siis ei pruugi ka juhikoha kaotus enam kaugel olla.