"Ämma ja ema vaheline võimuvõitlus ajab meid kõiki täiesti hulluks!"
Juba suhte alguses olid meie emad selle fännid. Kui olime paar aastat koos elanud, tegi mu mees abieluettepaneku, millele vastasin loomulikult jaatavalt. Pulmadest teatasime mu mehe sünnipäeval mõlema perele koos. Umbes siis see kõik alguse saigi. Üks emadest pakkus ennast kohe pulmi organiseerima ning ega teinegi maha jääda saanud. Kuigi minu peas olid mu pulmad teistsugused, siis lõpuks pidin rahulduma kolme inimese tahtmistega. Nii avastasingi ennast kirikusse sõitmas kaarikus ning pulmalauale olid tellitud road, mis minule väga ei maitsegi. Ega ma väga ei nurisenud ka. Pidasin seda pulmade eripäraks, sest olen aru saanud, et ega selle sündmuse ajal vanemate sekkumisest ei pääse. Ent eksisin rängalt, pulmadega kõik alles algas!
Kui esimese lapse saime, siis käisid mõlemad emad teda üksteise võidu „hoidmas” ja mind „aitamas”. Reaalselt nägi see välja muidugi nii, et lisaks lapsele oli mul pidevalt kantseldada veel üks inimene, kes mu kodus viibis. Jah, mõlemad emad tõid küll lapsele kingitusi, kuid päris tihti oli mul tunne, et oleksin pigem ilma nende kingitusteta, kuid üksi. Kusjuures, näost-näkku suheldes said meie emad hästi läbi. Ent eraldi olles oli kohe aru saada, et kumbki justkui võistleb oletusliku esikoha eest. Koha eest, mida meie ei olnud üldse välja andnudki, sest mõlema emad on võrdselt olulised.
Kui teine laps sündis, läks mõneti lihtsamaks. Siis üks ema sai tegeleda ühe lapsega ning teine teisega. Loomulikult käidi meil tihti ette hoiatamata külas lapselapsi vaatamas ning neile kingitusi toomas. Ja luuramas, et ega jumala eest teine ema ei ole nüüd midagi jälle paremini teinud. Ja loomulikult, kui üks oli midagi ostnud, pidi teine igaks juhuks tooma midagi suuremat ja uhkemat. Eriti hulluks läks asi siis, kui lapsed kasvasid suuremaks ja õppisid ise tellimusi esitama. Siis tassiti meie koju kõik jubedad plastmassist mänguasjad, mida mina neile ealeski ostnud ei oleks. Lapsi viidi pidevalt burgereid ja pizzasid sööma. Meie roll mehega oli ainult lapsi piirata ja neile meelde tuletada, et vahel tuleb ka kodutoitu süüa ja iga nädal ei pea uut mänguasja saama.
Kui lastele poest enam midagi osta ei olnud, siis tuldi meie sisekujunduse kallale. Ükspäev ilmus ämm ootamatult ukse taha, näpu otsas elutoa vaip. Kusjuures, kohutavat vanamuti lillat värvi. Tuli tuppa, kaapis meie vaiba üles ja teatas, et kindlasti mul ei ole aega kahe lapse kõrvalt elutoa mööblit tähele panna…ja tema oli kenasti abiks ning tõi vaiba. Ärgu ma muretsegu, ta raha ei tahtvat, sest sai vaiba odavalt — Balti jaama turult. Tule taevas appi! Ma ei arvanudki, et ta selle mujalt sai, aga ma ei saanud aru, et miks tal oli vaja see meile tassida. Kui vaip nii väga meeldib, ostku endale, mitte meile! Või siis küsigu, et kas meil on sellise toote järele vajadust. Palusin oma mehel emaga rääkida ning see vaip ära koristada.
Ämm otseloomulikult solvus! Ütles, et tema abi ei osata vääriliselt hinnata. Valas krokodillipisaraid ning kaks nädalat ei rääkinud meiega. Minule oli see oli meie suhte ilusaimad kaks nädalat, sest ka mu oma ema oli reisil ning ei käinud meil külas. Ei mingit meie juurest läbi tuuseldamist, ei mingeid jubedaid sisekujunduselemente. Nautisin lihtsalt oma mehe ja laste seltskonda. Mees muidugi elas nagu sütel, sest tema ei olnud kordagi oma emaga nii tülli läinud. Lõpuks lepiti suure pingutuse peale ära. Ma pidin vabandama, et ei osanud hinnata vaipa, mida ma ei olnud soovinud. Aga noh, mehe heaks olin selleks valmis.
Nüüd, pool aastat hiljem, on aga asjad nii kaugel, et mõlemad kujundavad meie korterit enda maitse järgi ümber. Loomulikult ei ole see maitse neil ühine ei omavahel ega meiega. Ühtegi ostu meiega ei kooskõlastata, vaid tassitakse lihtsalt kohale. See on KIRJELDAMATULT väsitav! Mees ütles, et ärgu ma tehku välja. Alguses üritasin, kuid olen juba nii vana, et tahan elada nii nagu mulle endale meeldib! See tähendab, et mul on õigus osta oma koju selliseid asju nagu MULLE meeldib. Olin juba valmis uuesti kummagi daamiga rääkima, kuid mees laitis selle mõtte maha. Tema enam uut tüli majja ei soovinud ning oli valmis pigem vaikides kannatama.
Viimased kuu aega oleme peaaegu igal õhtul tülitsenud. Paar korda olen mehele isegi öelnud, et mina olen valmis sealt jubedast korterist välja kolima ning tema võib sinna vaikima jääda kui soovib. Hiljem olen muidugi kahetsenud ja isegi kartma hakanud, et kui veel mõned korrad nii nähvan, siis mehele hakkabki see idee meeldima. Kuigi tegelikult ei taha ma ju üldse lahku minna, vaid lihtsalt, et meie perel ka rahus olla lastaks! Aidake, mida teha?
