Ametniku magus elu

Sellal kui erasektoris kärbitakse ellujäämise nimel armutu operatiivsusega palku, tõusis Eesti riigi juhtivametnike palgad eelmisel aastal vääramatult: asutuste tippjuhtide palk mõne tuhande kuni isegi saja tuhande krooni võrra aastas.

Ametikonna palkade kohandumine majandusolukorraga on aeglane avaliku teenistuse seaduse tõttu, mis on lubanud maksta lähemalt defineerimata lisa- ja tulemustasusid, lisapalka keeleoskuse ja hariduse eest ning mitmekordseid puhkusetoetusi, mis erasektoris mõeldamatud. Eraettevõttes ei osanud keegi 13., 14. ja 15. kuupalgast ka buumiajal mitte unistadagi.

Uus avaliku teenistuse seadus peaks olukorda parandama, paraku pole seegi revolutsiooni tõotav võluvits. Tegelikkuses võtab nn soodustatud ametnike kadumine aega isegi kuni kümme aastat, on tõdenud justiitsminister. Olemasolevate lepingute vastavusseviimine uue seadusega on tõeline juriidiline pähkel.

Pealegi ei muuda uus avaliku teenistuse seadus palka lõpuni läbipaistvaks. Ametniku sissetulek hakkab koosnema põhipalgast ja võimalikust individuaalsest lisatasust, mille määratlemine on paraku ikkagi suhteliselt vaba. Siiski lõpeb vähemasti õppelaenude tagasimaksmine ja eluasemetoetused - eriti viimane on erasektori poolelt vaadates olnud absurdne.

Ametnike palgad peavad taevast maa peale tulema, see on selge. Eesmärk ei ole aga siiski mitte riigiametniku võimalikult „odavaks" muutmine, vaid eelkõige palkade läbipaistvus. Hea töö eest head palka võib saada ka avalikus sektoris, aga summad peavad olema arusaadavad. Pisikese põhipalga taha ei tohi peita hiiglaslikke motiveerimata lisatasusid ja varjatud boonuseid.