Allan Alaküla: Soome iseseisvus ja Eesti iseseisvus

Kodus gripitades mängib mul Vikerraadio. Soome presidendivalimiste najal rääkisid ükspäev poliitikast Aarne Rannamäe, kes on teadagi. Nagu ka Anneli Rõigas. Jaak Jõerüüt kahtlemata jagas asja, aga ei rääkinud. Mikko Lagerspetz rääkis, aga teda ei kuulatud.

Nii ei jõudnudki Rannamäe & Co kuulujatele kohale, et miks Soome saab normaalselt ja meiega võrreldes isegi väga hästi hakkama Venemaaga; miks Soome pole NATO-s; miks on sotside häältebaas Soomes kõigele vaatamata nii võimas ja miks ka Soome parempoolsed on vasemal kui meie kõige vasemad.

Miks Soomes on lisaks hiilgavatele majandusnumbritele ka eeskujulik heaoluühiskond ning millega on seletatav naljavaese ja põhjamaiselt aeglase taibuga hõimuvellede ühiskonna ja tehnoloogia jõudmine maailma absoluutsesse tippu.

Soomet ja Eestit eristab kaks olulist asja. Soome on iseseisev riik ja sealseks riigiusuks on solidaarsus. Eesti on sisuliselt koloonia, kus valitsev usutunnistus on raha. Kuni Eestis sellest vahest endale aru ei anta, pole meil ka väljavaadet Soome tasemele läheneda.

Soomes lepiti enne raskuste kandma hakkamist kokku ka tulevikus tekkiva rikkuse ühtlases jagunemises. Nii tuldi toime Karjalast ümberasunute uue elu sisseseadmisega ning üheskoos kanti rängad Nõukogude sõjanõuded. Soomlased oskasid võtta kapitalistliku tootmise ja sotsialistliku turu kooslusest maksimaalse.

Külma sõja lõpus oli küll väike tagasilöök, kuid juba loodud ühiskonna struktuuriga tuldi toime ka Soome ümberseadmisega moodsa maailma arengurajale. Täna on soomlasi maailma kõige suurema kasvujõuga Hiinas juba rohkem kui eestlasi Brüsselis. Rääkimata sellest, et soomlased on endiselt tugevalt esindatud Venemaal. Soome riik ja tema ettevõtted saavad liikuda koos, sest neil on oma rahvuslik majandus ja usaldus oma valitsuse vastu.

Eestis anti riigi taasiseseisvumisel teada, et kes ees see mees. Sama lähenemine kehtib pisut maskeerituna tänaseni. 15 aastat rämedat kapitalismi on tekitanud paari tuhande pealise vennaskonna, kes majanduslikult jõudnud kindlustada nii ennast, oma lapsed kui lapselapsed. Neile kuuluvad villad Hispaanias, jahid jmt. Siis on veel paarisajatuhandeline nn keskklass, kes higistab kinni maksta maja- ja autolaene kodumaal. Ja on ülejäänud — läbi- ja lõhki vaesunud pensionärkond ja palgatööliste klass, kellest enamik ei teeni isegi mitte keskmised 8000, vaid 4-5 tuhat krooni kuus ja elab sellest. Ja kasvatab lapsi (siin on ka vastus, kuhu on kadunud taasiseseisvuse ajal 200 000 eestimaalast).

Ah jaa. Eesti rahvuslikust majandusest ei jäänud selle protsessi käigus alles midagi. Pangad, meedia, suurem osa tootmisest teevad kõik suuremad otsused väljaspool Eestit ning viivad siit minema ka teenitud raha.

Puhtalt Soome eeskujul praegu meilgi loodava Arengufondi teele kerkinud takistused peegeldavad just Eesti ja Soome põhierinevusi. Soome riik on aastakümneid investeerinud uutesse tehnoloogiatesse ja turgudesse ja sellest on hiljem võitnud kõik. Eestis käib aga tänagi veel ikka jutt, et kui juba mingi raha jagada on, siis antagu otsekohe kogu nuts mõnele ettevõtjale, kes on alati riigist targem. Tulemuseks on, et veel keegi ostab Hispaaniasse villa ja Eesti kaugeneb Soomest veelgi.